Книги, похожие на «Jüri V.Grauberg, Mate Hari»

"Amfiibinimese" autori lugu noorest arstist Marie Laurentist, kes võtab vastu töö professor Kerni juures ja avastab siis, et too uurib, kuidas säilitada elu kehast eraldatud peades. Professor Kern säilitab ka oma õpetaja ja mentori, geniaalse professor Dowelli pead salaja oma laboratooriumis, sundides seda enda heaks teadustöid tegema. Kehast eraldi elava pea motiiv pole küll Beljajevi välja mõeldud, kuid ta teadis ilmselt suurepäraselt, mida võiks tunda kehast eraldi elav pea – kirjanik oli ise aastaid halvatuna voodisse aheldatud. Nii «Amfiibinimesest» kui «Professor Dowelli peast» on tehtud peaaegu sama kuulsad filmiversioonid.

See on ühe mõranenud perekonna, aga samas ka väikese Aadu lugu. Poisi isa Ants on üsna mõtlematult abiellunud arstiks õppiva tudengineiuga, kel ülikool pooleli jääb – osalt lapse sünni, osalt kergemeelse ellusuhtumise tõttu. Kuna poisi isa on Soomes paremat teenistust otsimas, jääb Aadu aastateks emapoolse vanaema kasvatada, kes sellega kuigi hästi hakkama ei saa. Lõpuks saadab poisi ema seitsmeseks saanud Aadu elama isa juurde, kes on taas kodumaal ning endale uue, lasteaiakasvatajana töötava kaasa leidnud. Nii on väikese poisi eksirännakud möödas – tal on taas oma isa ning uus ema. Selle pere meestele – väiksesele Aadule ja isa Antsule – süstib meelekindlust ja elutarkusi sõjaveteranist naabrimees Voldemar. Tema jutustused moodustavad romaani teise tasandi.

On 1980. aastad, sügav seisakuaeg, mil ihalus välismaiste asjade, olgu selleks siis pildiga kustukumm või firmateksased, ei olnud mitte ainult soov omada ilusaid asju, vaid tunne, mis neid omades tekkis: et sa oled natuke „vabam“. Autor kirjeldab sooja huumoriga äsja pioneeriks võetud Mai katseid leida kompromiss koduse kasvatuse ja õpetajate nõudmiste vahel. Lisaks peab Mai hakkama saama talle kaela määritud rühmapäeviku täitmisega, kuid kuidas seda teha, pole tal õrna aimugi. Raamat pakub äratundmisrõõmu neile, kes sel ajal noored olid, ja avastamisrõõmu neile, kel polnud „õnne“ selles ühiskonnas elada.Elo Selirand (1975) on režissöör ja kunagine pioneeripäeviku pidaja. Ta on kirjutanud stsenaariume telesaadetele ja-sarjadele ning avaldanud mitu raamatut: „Tormpuudlane“ (2018), „Viimane laev“ (2017) ja „…kes pole kunagi söönud homaari“(viimased pseudonüümi Aliis Jõe all).

Lundi äärelinna kenas villas elab n-ö täiesti tavaline perekond, kelle elu oleks justkui täiuslik. Kuni saabuva krahhini … 19aastast Stellat süüdistatakse 32aastase ärimehe brutaalses mõrvas ja ta vahistatakse. Meeleheitel vanemad ei mõista, mis juhtus. Nad on valmis tegema kõik, et oma tütart päästa, kuid … kas nad üldse tunnevad teda. Või teineteist.Geniaalselt komponeeritud triller avab kronoloogilise sündmuste käigu kolmest – jumalasulasest isa, taltsutamatu tütre ja advokaadist ema – vaatenurgast, mis on esitatud lugu haaval, avades nii pereliikmete nägemuse üksteisest, kuritöö käigust kui ka omavahelistest suhetest. Mis juhtub, kui inimesed usuvad, et tunnevad üksteist, kuid tegelikult elab igaüks otsekui eri planeedil. Tõde ja vale, hea ja halb – piir nende vahel võib ekstreemolukorras olla üpris nõrguke.„Täiesti normaalne perekond“ on erakordne põnevik, mis viskab õhku kriipivaid küsimusi. Kui hästi sa tunned oma lapsi? Kui kaugele oled valmis minema, et kaitsta neid, keda armastad? Kas tapmist saab õigustada?Mattias Edvardsson (snd 1977) on Rootsist Trelleborgist pärit kirjanik ja õpetaja, kelle sulest on varem ilmunud kolm romaani ja kaks noorteraamatut. Psühholoogilist põnevikku „Täiesti tavaline perekond“ peetakse tema läbimurdeteoseks, selle tõlkeõigused on müüdud rohkem kui 25 riiki. Edvardsson elab koos oma perega Rootsis Löddeköpinges.

Katrina Kalda mahukas romaan „Maa, kus puudel pole varju” on omalaadne düstoopia, mis jutustab elust saladuslikul tasandikul ühe keelatud linna äärealal. Romaan on jutustatud kolme naistegelase, Sabine’i, Astridi ja Marie (vanaema, ema ja tütre) vahendusel, kellel on igaühel erinev suhe kirjeldatavasse maailma. Tegemist on tõeliselt mastaapse romaaniga, mis hoiatab läänemaailma ühe võimaliku allakäigutee eest. Kui eelmised kaks Kalda romaani olid tegevustikult seotud Eestiga, siis uue romaani tegevuspaika ei ole täpsustatud, see on nimetu maailm, mis on kummati ebaõdusalt ehe ja jääb lugejat pikaks ajaks kummitama.Katrina Kalda (snd 1980) on üks praegusaja kõige paljulubavamaid Eesti päritolu kirjanikke maailmas, kelle loomingu vahendamine eesti keelde lubab ka eesti lugejail tema originaalsest ja olulisest loomingust osa saada, lõimida seda osaks Eesti üha mitmekeelsemast kirjandusest. Katrina Kalda on sündinud Tallinnas ja elab alates 10. eluaastast Prantsusmaal. Ta on õppinud Lyoni Ecole normale supérieure’is kirjandust ja õpetanud Tours’i ülikoolis. Tema sulest on ilmunud romaanid „Eesti romaan” (2010, e.k 2011, tlk Anti Saar) ja „Jumalate aritmeetika” (2013, e.k 2013, tlk Anti Saar) ning ta on pälvinud mitmeid kirjandusauhindu.