Книги, похожие на «Andrew McAfee, Erik Brynjolfsson, Masin, platvorm, inimene. Meie digitulevik»

J. M. Keynes (1883–1946) oli inglise majandusteadlane, riigitegelane ja filosoof, viljakas publitsist, kes osales aktiivselt seltskonnaüritustel ning elas mitmekesist ja huvitavat elu.Majanduspoliitika seisukohast oli kriitilise tähendusega tema mõte, et riigi majanduspoliitika erineb üksikute majandusagentide tegevuste summast, ehk teisisõnu pani Keynes aluse tänapäevasele makroökonoomikale. “Hõive, intressi ja raha üldteooria” on autori sõnul adresseeritud teistele ökonomistile ning teose põhieesmärgiks on keerulised teooriaküsimused ja alles siis nende praktikasse rakendamine. Keynes suunas oma tähelepanu sellele, mis kõige üldisemalt määrab kogunõudluse ja -pakkumise.“Keynesi panus on ehk olulisemgi üldise mõtteviisi arendamises, kuidas majandusest mõelda. Pean siin eelkõige silmas ebakindluse ja määramatuse osa rõhutamist ootuste puhul ning viimaste tähtsustamist majandustegevuse kavandamisel üldiselt ja eriti investeeringutes.” (A. Purju)

Nelikümmend viis aastat on möödas raamatu „Juhuslik ekslemine Wall Streetil“ esmatrükist. Selle sõnum oli lihtne – investoritel on märksa kasulikum osta ja hoida indeksifondi kui möllata väärtpaberite või aktiivselt juhitud fondide osakutega. Ligi pool sajandit hiljem usub raamatu autor Burton G. Malkiel oma algsesse teesi veelgi enam. Võib küsida, et kui põhisõnum on sama, milleks siis kaheteistkümnes väljaanne? Aga seda põhjusel, et aastate jooksul on aktsiaturu kohta esitatud sedavõrd palju segadust tekitavaid väiteid, et vaja on raamatut, mis asja klaariks. Aja jooksul on märkimisväärselt muutunud ka finantsinstrumendid, mida oleks suisa kuritegu lihtsalt maha salata. Värsket materjali on lisandunud nii palju, et ka need, kes on mõnd varasemat väljaannet lugenud, leiavad eest kuhjaga uut ning kasulikku. Autor pakub praktilisi investeerimisnäpunäiteid pensionäridele ning lahkab suure mõnu ja põhjalikkusega krüptoraha hingeelu. Lisaks annab ta selge ülevaate investeerimisteooria ja -praktika edusammudest akadeemilistes ringkondades, analüüsides muu hulgas nende kitsaskohtigi.Kuigi Malkiel toetab pikaajalisel investeerimisel indeksifondide strateegiat, ei keskendu ta oma raamatus üksnes passiivsele investeerimisele. Autor võtab lugeja käekõrvale, et tutvustada talle börsimaailma kõikvõimalikke nurgataguseid ja kangialuseid, kus võib nii mõnigi kord linna parima restorani otsa komistada.Malkielil on taas kord õnnestunud kokku panna ladusalt loetav teejuht erainvestorile, mis avab investeerimismaailma mitmeid seni suletud uksi. Kriititkud on veendunud, et raamatu näol on tegu parima investeerimisnõuga, mida raha eest saab osta. Uusi teadmisi ja ajalikke juhtnööre jagub igale investorile, seda sõltumata tasemest või riskivalmidusest

Legendaarne investeerimisguru Michael Lewis alustab oma raamatut „Wall Streeti pokker“ nõnda: oli 1986. aasta algus. See oli minu firma Salomon Brothersi allakäigu esimene aasta. Meie juhatuse esimees John Gutfreund tõusis oma lauast ja läks jalutama. Mingi kõhedust tekitav kuues meel juhatas teda ikka just sinna, kus oli parajasti kriis. Gutfreund paistis haistvat raha kadumist.Ta oli viimane inimene, keda pingul närvidega maakler näha tahtis. Gutfreundil oli komme selja tagant ligi hiilida ja üllatada. Talle see meeldis, sulle mitte. Sinu lähiümbrus hakkas tõmblema nagu langetõbiste palat. Inimesed teesklesid, et on paaniliselt hõivatud, jõllitades samal ajal pingsalt punkti otse su pea kohal. Peas lõi plärisema äratuskell: Gutfreund! Gutfreund! Gutfreund!Tol 1986. aasta päeval tegi Gutfreund aga midagi kummalist. Selle asemel, et meid kõiki kabuhirmuga täita, siirdus ta otsejoones Salomon Inc juhatuse liikme ja ühe Salomoni parima võlakirjamaakleri John Meriwetheri juurde. Sellest, mida Gutfreund ütles, on saanud Salomon Brothersis legend ning lahutamatu osa firma korporatiividentiteedist. Ta ütles: „Üks käsi, miljon dollarit, ei mingeid pisaraid.”Meriwether sai otsekohe aru, mida see tähendab. Wall Streeti kuningas tahtis mängida miljoni dollari peale ühe käe jagu mängu, mida kutsuti Wall Streeti pokkeriks. Kuid Gutfreundi väljakutse tegi sedapuhku kummaliseks panuse suurus. Tavaliselt ei ületanud see sadat dollarit. Miljon oli ennekuulmatu. See paistis olevat täiesti arulage. Tähendab, mõnes mõttes selles asja iva oligi. Gutfreund oli Wall Streeti, Meriwether aga mängu kuningas. Wall Streeti pokkeri mängija aukoodeks meenutas revolvrikangelase oma. Sestap tundis Meriwether kohustust mängida. Ent ta teadis, et see on lollus – temal polnud midagi võita. Võidu korral läheks Gutfreund endast välja. Kui Meriwether aga kaotaks, tähendaks see miljonit dollarit vastu pükse. See oli hullem, kui ülemuse vihastamine. „Ei, John,” ütles ta. „Kui me selliste arvude peale mängime, tahan mina päris raha peale mängida. Kümme miljonit dollarit. Ei mingeid pisaraid.”See lugu leidis aset keset nüüdisaegset kullapalavikku, mil eales varem polnud sedavõrd paljud ühegi oskuseta kollanokad teeninud sedavõrd palju raha, kirjutab „Wall Streeti pokkeri“ autor Lewis. Tegu on ühe kirkaima tolle kümnendi kokkuvõttega, mis pakub värvikat ülevaadet toonastest sündmustest täis ennekuulmatut korruptsiooni, valesid, reetmisi, pisaraid ja pettumusi.

Rahanduslik reisikiri seletab ka finantsvõhikule, kuidas tekkis väljend „Kreekat tegema“ – ning seda mitte üksnes Kreekas. Kuude kaupa raamatuedetabelite tipus püsinud „Buumerang“ seob kokku finantsajakirjanik Michael Lewise reisimuljed võlakriisi kolletesse ehk uude Kolmandasse Maailma – Iirimaale, Kreekasse, Islandile, Saksamaale – ning viib lõpuks lugeja ekskursioonile USA California osariiki, kus hullumeelse laenuralli tagajärjel pankrotistuvad terved linnad. 2002. ja 2008. aastal üle planeedi rullunud odava krediidi tsunami ei olnud üksnes finantsiline fenomen: see oli kiusatus, mis pakkus ühiskondadele võimalust demonstreerida aspekte oma iseloomust, mida nad normaalses olukorras oleksid pidanud kiivalt varjama. Kreeklased tahtsid muuta oma riigi raha täis topitud kommikotiks, millest igaüks saaks oma osa haugata; iirlased tahtsid oma riigi pangalaenuga maha müüa ning sakslased püüdsid kõige selle pealt kasu lõigata ja ise samas puhaste kätega pääseda. Ameeriklased kui maailma suurim ja ahneim laenajarahvas aga lasi pankrotti minna tervetel linnadel. Lewise kaubamärgiks on oluliste ja keerukate teemade avamine nii silmatorkavate ja veidrate karakterite kaudu, et tundub, nagu oleks need inimesed kindlasti välja mõeldud. Raamatu lehekülgedel kohtute taibuka mungaga, kes on leidnud viisi Kreeka kapitalismi ülekavaldamiseks, kolme päevaga Islandi panga valuutamaakleriks koolitatud kalamehega ning Iiri kinnisvaraarendajaga, kes pärast oma ettevõtte kokkukukkumist sõidab hiiglasliku ehitusmasinaga ühest Iirimaa otsast teise, et see protesti märgiks Iiri parlamendi väravate ette parkida. Michael Lewis on finantsajakirjanik, bestsellerite „Liar’s Poker“, „Moneyball“, „The Blind Side“ ja „The Big Short“ autor.

Selle raamatu eesmärk on muuta raha ja inimese majandustegevus sama pühaks kui kõik teised asjad meie universumis.Me peame raha rüvetatuks ja põhjusega. Kui maailmas on miski püha, siis igatahes mitte raha. Raha tundub olevat iga kaalumist väärt sotsiaalse või poliitilise reformi vaenlane, sest korporatiivne võim kujundab seadusi iseenda kasumi suurendamist silmas pidades. Paistab, et raha hävitab meie planeeti, sest röövkasutame oma lõppematu ahnuse rahuldamiseks ookeani, metsa ja pinnast.Autor CHARL EISENSTEIN on lõpetanud Yale'i ülikooli matemaatika ja filosoofia erialal. Ta kirjutab eelkõige tsivilisatsioonist, teadvusest, rahast ja inimkultuuri evolutsioonist.