Книги, похожие на «Mart Poom, Mart Poom. Minu lugu»

Ivar Heinmaa on minu jaoks kahtlemata tõeline ajakirjanik, kelle taolisi Eestis enam väga palju järele ei ole jäänud. Ja kindlasti on ta maailmatasemel rindeoperaator. Kuid selline operaator, kes on ühtlasi väga hea ajakirjanik. See, et me tema töö tulemusi Eestis vähe näeme, on meie üks suur häda – me ei oska hinnata oma inimesi, maailmatasemel professionaale. Ivari tasemele ei ole Eestis kõrvale panna mitte kedagi ning kõik võiksid temalt palju õppida.Portreeraamatute haltuurakuhilas on raamat Ivarist kahtlemata silmapaistev positiivne erand, mida kõigil lugeda soovitan. Raamat jutustab Ivari lugu erinevates pingekolletes kogetust inimlikult ja lihtsalt, vaheldumisi tema enese eluteega. See on väga hea vorm mõistmaks Ivari töö tohutut väärtust, mõistmaks tema jutustatud lugu.Toomas Kümmel

"Kirjutan sulle esimest korda. Ma ei tea su vanust,tausta ega konditsiooni, aga tunnen, et pean sulle kõigepealt selgitama, mida sa oma käte vahel hoiad. Kuigi ma räägin selles raamatus oma elust, ei pea ma seda siiski elulooraamatuks. Eesti raamatupoodide riiulitel on küllaga erinevate inimeste elulugusid, sest põhjamaist ja kinnist eestlast huvitab kõige rohkem ikka teiste elus toimuv. Neid raamatuid lugedes saab hea juhul teada, et kellelgi teisel läheb samamoodi kui lugejal, ja paremal juhul läheb tal hulleminigi. Sellisel juhul saabub hinge rahulolukübemeke. Vähemalt minule mõjuvad teiste halvad uudised just niimoodi. Mõtlen, et kurat, mul pole hädakedagi, vaata Clintonit või Kennedyt.Ahjaa, „Minu Kennedy“. Miks selline pealkiri? Ärge saage valesti aru, ma ei samasta ennast Ameerika Ühendriikide presidendiga. Mul ei ole suurushullustust. „Minu Kennedy“on mingil määral see võõras kole juhtum, mis paneb mõtlema, et mul endal on ikka väga hästi. „Minu Kennedy“ on lahendamata lugu või mõistatus. Mind seob temaga miskija samas ka mitte midagi."Stig Rästa

Vene helilooja Serovi sõnul seisneb muusika jõud selles, et ta täiendab poeesiat, tõestades, et kõike ei saa või peaaegu ei saa väljendada sõnades. Me ei tea ega võigi kunagi teada, kes leiutas muusika, nagu me ei tea, kes leiutas kõne. Iidsetest aegadest on inimene tundnud vajadust väljendada oma tundeid laulmise kaudu. Aga kus on laulud, seal on ka muusika. Muusika on aidanud pidudel lõbutseda, kõlanud religioossetel tseremooniatel ja teatrietendustel, pannud töö jõudsamalt edenema. Iga sajand on andnud meile palju suurepäraseid muusikuid. See raamat esitleb neist 21, pakkudes ülevaadet nende teostest ja eluteest. Teoses käsitletud maailmakuulsad heliloojad: Vivaldi, Bach, Haydn, Mozart, Beethoven, Rossini, Schubert, Berlioz, Chopin, Liszt, Wagner, Verdi, Strauss, Brahms, Tšaikovski, Grieg, Puccini, Sibelius, Stravinski, Kálmán, Gershwin.

Jon Steele’i sõjareportaaži klassikaks saanud autobiograafiline teos „Sõjasõltlane“ viib lugeja Gruusia kodusõtta, Nõukogude Liidu langemise aegsesse Moskvasse, keset Ruanda genotsiidi ja sõda Bosnias 1993.–1994. aastal. Raamat on ühtaegu pihtimus ja arutlus kriisikollete teleoperaatori töö paradoksidest. Peituda kaamera taha ja filmida, selle asemel et appi minna, uskudes samas, et ainus, mis võib aidata, on süütult hukkunud inimeste loo jutustamine maailmale. Samas teadmine, et pildid ununevad kergesti ja kahjuks ei saa teleekraanid verd joosta. Teadmine, et viimane asi, mida nägi snaipri poolt kõrri tulistatud väike tüdruk Sarajevo tänaval, oli tema enese suremise peegeldus talle näkku suunatud kaamera objektiivil. Tunne, et kõike seda jäädvustanuna ei saa enam kuuluda normaalsesse ellu, et ainus tõeline elu ongi surma piiril, kui sõjamöll narkootikumina verre valgub, või ainus kodu kõrvetavatel Aafrika lagendikel koos 50 000 kooleraepideemiasse sureva sõjapõgenikuga.