Книги, похожие на «Jakob Mändmets, Mart Ormi jutustus»

Oskar Lutsu «Kevade», «Suve» ja «Sügise» vältimatu ja loomulik järg, mida tuleb pidada Tootsi-lugude viimaseks vaatuseks alapealkirjaga «Pildikesi raugapõlvest». Selleks kutsub meid oma saatesõnas üles Hando Runnel. Kuna O. Lutsu algkäsikiri pole säilinud, siis kutsus «Talve» ilmumine esile rohkesti poleemilisi vastukajasid, elevuses oletati koguni teadlikku müstifikatsiooni. Mainitud saatesõnas leidub fragmente Arnold F. Karu, väljamõtlemata ümberkirjutaja päevikust, mis heidab valgust sellele, kuidas Oskar Lutsu «Talve» käsikiri A. Karu kätte sattus ja missugune saatus seda viimaks tabas. Mida asjast ka ei arvataks, ilus kingitus igaks jõuluks on see «Talve» vastuvaidlematult!

Päikesel tormab ja paksu lumme mattunud Kiruna kohal sähvivadvirmalised. Vabakoguduse vastvalminud uhke kiriku põrandalt leitakse jõhkraltmõrvatuna koguduse vaimne juht Viktor Strandgård. Aastaid tagasi Kirunastlahkunud ja nüüd Stockholmis juristina töötav Rebecka Martinsson saabootamatu telefonikõne. Mõrvaohvri õde Sanna palub kunagist sõbrannat appi.Sanna kardab oma lastest ilma jääda, sest politsei kahtlustavat teda mõrvas.Vastu tahtmist sõidabki Rebecka oma lapsepõlvelinna. Koju tagasi pöördumineon tema jaoks kõike muud kui lihtne, sest lisaks omaenda minevikule hakkavadteda jälitama vägivaldsed tumedad jõud, kes tahavad tema suu sulgeda.Åsa Larssoni debüütromaan „Päikesetorm“ on suurepäraselt kirjutatudpõnevusromaan usust, fanatismist ja vägivallast, samuti ematunnetest jainimsuhetest. Põnevuseotsijad ei pea pettuma ning jurist Rebecka Martinssonigakohtub lugeja ka Åsa Larssoni järgmistes põnevusromaanides.

On 1980. aastad, sügav seisakuaeg, mil ihalus välismaiste asjade, olgu selleks siis pildiga kustukumm või firmateksased, ei olnud mitte ainult soov omada ilusaid asju, vaid tunne, mis neid omades tekkis: et sa oled natuke „vabam“. Autor kirjeldab sooja huumoriga äsja pioneeriks võetud Mai katseid leida kompromiss koduse kasvatuse ja õpetajate nõudmiste vahel. Lisaks peab Mai hakkama saama talle kaela määritud rühmapäeviku täitmisega, kuid kuidas seda teha, pole tal õrna aimugi. Raamat pakub äratundmisrõõmu neile, kes sel ajal noored olid, ja avastamisrõõmu neile, kel polnud „õnne“ selles ühiskonnas elada.Elo Selirand (1975) on režissöör ja kunagine pioneeripäeviku pidaja. Ta on kirjutanud stsenaariume telesaadetele ja-sarjadele ning avaldanud mitu raamatut: „Tormpuudlane“ (2018), „Viimane laev“ (2017) ja „…kes pole kunagi söönud homaari“(viimased pseudonüümi Aliis Jõe all).

Sa ärkad ja sul pole aimu, kus sa oled, lisaks raputab sind suur valgekarvaline tegelane. Sa saad kuidagimoodi jalad alla, kuid iga mööduva hetkega läheb lugu aina hullemaks. Sa oled kodust kirjeldamatult kaugel ja lisaks aetakse sind teadmata põhjusel taga… «Keskpäevapimedus» kuulub samasse maailma 2001. aastal ilmunud romaaniga «Operatsioon „Ogaline päike“», kuid kattuvaid tegelasi peale anonüümseks jääva ülestähendaja raamatutes ei ole.