Книги, похожие на «Mart Kadastik, Nüüd ma siis kirjutan»

1980. aastal ei oleks keegi osanud ennustada, et nendest neljast siledate nägudega elektroonilist popmuusikat harrastavast poisikesest võiks mõne aastaga saada hiigelstaadionitel rahvast hullutavad rokijumalad. Sellele vaatamata sai Depeche Mode üheks kümnest läbi aegade enimmüüvaks briti ansambliks, mis pistis edetabelites rinda selliste gigantidega nagu The Beatles, The Stones, Led Zeppelin ja David Bowie. Bänd on tegutsenud juba kolmkümmend aastat ja on endiselt tipus. Raamatu autor Simon Spence on kaardistanud bändi teekonna tillukestest Essexi ööklubidest Euroopa ja USA hiigelstaadionitele. See on muusikaline rännak, mis algab varajase „ultrapopi“ hittsinglitega ja lõpeb sünge ning tõsise albumiga „Black Celebration“. Pärast sõda kerkinud eksperimentaallinnast Basildonist pärit üdini elektrooniline Depeche Mode on laulja Dave Gahani sõnul „uutmoodi linnas sündinud uutmoodi bänd“. Spence ütleb, et Depeche Mode’i muusika nurgelise kõla ning sünge meeleolu taga on just modernistliku betoonarhitektuuriga Basildoni linn, mis kerkis kontrastina põllumaadele ja tagasihoidlike talumajade ümber. Osalt muusikalise odüsseia ning osalt kultuuriajaloo edasi andmiseks on Spence intervjueerinud kümneid bändiga kokku puutunud inimesi, et anda lugejale võimalus tutvuda lähemalt pop- ja rokkmuusika ajaloo ühe uskumatuma edulooga.

Depressiooni põdeva, kuid meeleheitlikult „normaalsust” ihkava Rachel Culleni suhted ei õnnestunud, karjäärivalik osutus valeks ning ainsaks toetuspunktiks elus oli alkohol ja šokolaad. Vaimsete piinade nõiaringis sipeldes tõmbas ta jalga vanad jooksutossud.Mõte, et ta võiks olla „jooksja”, polnud talle varem pähegi tulnud, ja kui ta end esimest korda liikvele minema sundis, teadis ta, et see toob kaasa vaeva ja valusid. Ta ei aimanudki, et see samm võib teda ka terveks ravida.Läbi kogu teose, mis sisaldab ka Racheli päevikusissekandeid alates teismeliseajast, kui ta veel jooksmisega ei tegelenud, kuni Londoni maratoni läbimiseni, küsib ta endalt, kas ta suudab tõesti oma deemonite eest ära joosta.„See raamat on imeline tõestus selle kohta, kuidas sport võib elu muuta.”– Louise Minchin, BBC ajakirjanik ja saatejuht

Sellist raamatut ei ole eestlased varem kirjutanud. Eestlastest rändureid ei ole varem niimoodi pantvangi võetud. Siin raamatus ei ole mingit tagantjärele tarkust. See on aus lugu sellest, mida seitse meest nägid, tundsid, mõtlesid 114 päeva jooksul Lähis-Idas. See raamat on tänuks neile, kes ootasid, otsisid ja päästsid. Tiit Pruuli Raamatu müügist laekunud tulud annetatakse heategevuseks.

Enam kui suurepärane mälestusteraamatja ajalehe New York Timesmüügihitt profitennisest – „Avatult“ onkaasakiskuv lugu ühe märkimisväärsemehe sama märkimisväärsest elust.Andre Agassi tulevik oli kindlaksmääratud juba enne seda, kui ta võrevoodistvälja kasvas. Agassi, keda olitennisetšempioniks lihvinud nõudlik jatujukas isa, võitis 22aastaselt oma esimesekaheksast suure slämmi auhinnast, mistõi endaga kaasa rikkuse, kuulsuse jatennisemaailma kõrgeimad auavaldused.Kuid nagu Agassi käesolevas raamatuspaljastab, oli ta väljaspool tenniseväljakutõnnetu, segaduses ning oma suurtesaavutustega pidevalt rahulolematu.Ta kirjutab siiralt varajasest edust ningebamugavast suhtest sellega, abielustfilminäitleja Brooke Shieldsiga, kasvavasthuvist heategevuse vastu, jutustablugejale haaravalt, äärmiselt detailseltparematest ja halvematest aegadest omasäravas karjääris.

Einar Laigna (sünd 1937) on tähelepanuväärne isiksus Eesti avalikus elus: hinnatud lektor ja ajaloofilosoof, vaimulik, erusõjaväelane, käsitöömeister. Võrratu ajalootaju annab tema mõtetele erilise, ajastuteülese perspektiivi. Einar Laignat on kardetud ja armastatud – ta on mees, kes ütleb tõtt. Laigna on väärtustanud füüsilist ja vaimset pingutust. Metallitöö, kulturism, filosoofia- ja teoloogiaõpingud, kõike on ta teinud kire ja andumusega, olles kujunenud mitmel alal eksperdiks ja õpetajaks. Käesolev raamat on tagasivaade Einar Laigna eluteele, kus leidub kohtumisi suurepäraste inimestega ning loomulikult ka inimlike puuduste ja nõrkustega. Oma elule vaadates tõdeb Einar Laigna vaid üht: «Olen kätel kantud!»