Книги, похожие на «Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski, Marslaste teine sissetung. Sari: "Orpheuse Raamatukogu"»

Teletäht Allis Hagtorn põgeneb seksiskandaali eest pealinnast, vahetades oma senise elu vabatahtliku paguluse vastu fjordiäärses majas, kus ühendus välismaailmaga praktiliselt puudub. Avaliku tähelepanuga harjunud Allis muutub eraklikuks anonüümseks teenijaks, kes serveerib õigel ajal toidukordi, peab aia korras ja tülitab salapärast majaperemeest võimalikult vähe. Füüsiline töö on talle otsekui patukahetsus, et end eelneva elu eest karistada.Kõik ei ole aga hoopiski nii, nagu tundub … Tasapisi satub Allis mehe salapära lummusesse. Mõlemal on oma saladus, mis aegamisi ärritavalt avaneb ja heitlikke tundeid tekitab. Kõhkluste, kahtluste, pingeliste mõttemängude, kummaliste käitumismustrite ja aimatava ohu taustal hakkab lahti hargnema mõistatus, miks elab nägus täies elujõus mees erakuelu ja mis plaanid tal Allisega on.Kriipiv süüdimõistetuse õhkkond ei lase lugejatel ette aimata üllatavat lahendust, mis möödunud pattute lepitusega kaasneb. Ravatn loob oma romaanis oskuslikult lootustunde, mis balansseerib hingerahu ja pelutava ohu piiril, mõjudes vahel lausa narkootiliselt.Kummitav ja võimas „Linnukohus“ on pingeline peenelt kirjutatud psühholoogiline triller, mis tugineb šokeerivale, dramaatiliselt pingestatud mõttemängule. Kaunilt komponeeritud romaan pakub lisaks poeetilisele keelele psühholoogilist põnevust ja on läbi põimunud muinaspõhja mütoloogiaga.Agnes Ravatn (snd 1983) on Norra kirjanik, kes kirjutab nynorsk’is. „Linnukohus“ (2013) on tema teine romaan, seda on tõlgitud rohkem kui kümnesse keelde ning selle põhjal on lavastatud näidend. 2015. aastal valiti Ravatn Norra kümne lootustandvama alla 35-aastase kirjaniku hulka. Lähiajal on „Linnukohtust“ valmimas film.

Tegemist on vahva ja õpetliku eesti muinasjutuga, mis räägib rikka mõisahärra kahest orjast. Esimene oli suur ja pikk kui mürakas ning tema nimi oli Suur Peeter, teine aga väike ja kõhnuke nagu poisike ning tema nimi oli Väike Peeter. Väikse Peetri elu polnud kerge, sest tema kui väiksem pidi alatasa oma suurema kaaslase pilli järgi tantsima. Elu on aga õiglane ja ühel päeval avanes Väiksel Peetrikesel võimalus kõikide koerustükkide eest tasuda.

Elasid kord mees ja naine, kellel oli seitse last, kõik poisid.Nad oli väga vaesed ja nii suur pere tegi nende olukorda raskemaks, sest ükski lastest ei suutnud endale veel ise leiba teenida. Lisaks tegi neile muret noorim poeg, kes oli väga õrnake ega kõnelenud tihti. Nõnda peeti tegelikult väga arukat poissi hoopis rumalaks. Ta oli ka väga väikene, mistõttu kutsuti teda Pöialpoisiks.