Книги, похожие на «Jelena Skulskaja, Marmorluik. Lapsepõlveromaan»

See on lugu lastest, kes kistakse ajaloo pöördelisel hetkel elu hammasrataste vahele. Käib Teine maailmasõda. Sadakond eesti last evakueeritakse Venemaale. Aeg on heidutav, aateline, surmatoov, kuritegelik, aga neile lihtsalt lapsepõlv.Sattusin raamatu tegelastega kokku ajal, mil rahvas laulis öistel laulupidudel, maa oli vabadusihast tiine, meedia kees poliitikast. Kuues meel ütles, et sellest inimlaste peal läbiviidud ebatavalisest eksperimendist ei saa mööda minna. Salvestasin ja panin kirja, mis sest, et tol hetkel tundus lugu mulle endalegi minevik, mil juba hall habe suus. Aeg polnud veel küps meenutusteks. Kas neid lapsi päästeti või represseeriti, õpetati või loputati, keelitati või sunniti? Ja samas on loos kuhjaga koomikat. Ilma huumorita oleks juhtunut võimatu seedida.Siin on kirjas tõestisündinud episoodid. Tegelaste jutustusi on tihendatud, nimesid muudetud. Loo igas tegelases võib olla midagi mitme reaalse isiku saatusest.Võiksin kujutleda ennast kirjanikuks. Aga seda ma ei ole. Saan esitada vaid ajakirjaniku fiktsiooni, vaadata suuri sündmusi tavaliste inimeste seisukohast.

„Topeltelu” on rännak läbi 20. sajandi teise poole USA meelelahutus- ja kunstimaailma ühe samasooliste paari seltsis. See on üleskutse võrdõiguslikkusele, ilma paatose ja loosungiteta. Alan Shayne’i ja Norman Sunshine’i topeltautobiograafia jutustab mõnusa huumoriga nende 1958. aastal alanud ja siiani kestvast ühisest teekonnast Broadwaylt Greenwich Village’isse, Madison Avenuele ja Hollywoodi.Tänu Alanile avanevad meile teatri, kino ja televisiooni telgitagused, Norman jutustab reklaamikunstniku, maalija ja ajakirja väljaandja konkurentsitihedast elust. Nende rohkem kui 50 aastat kestnud kooselu jooksul muutus maailm sedavõrd, et oma seksuaalsuse pärast kurjategijateks peetud inimestest said viiekümneaastase kooselu järel seaduslikud abikaasad, kuigi esmalt mitte romantilistel, vaid puhtpraktilistel kaalutlustel.Sellest suhtest on õppida kõigil, seksuaalsest sättumusest sõltumata. Kuidas hoida pikkade aastate jooksul üleval õnnelikku, kirglikku, vastutustundlikku, truudusel põhinevat suhet, vaatamata elu keerdkäikudele, kividele ja kändudele, mis kõigile teel ette tulevad.

Keegi meist ei tea ette, mis saatusel meile varuks on. Olude sunnil võib mõne inimese elu kujuneda kirjuks nagu lapitekk. Just nii juhtus Maria Bosse-Sporlederiga, 1932. aastal Tallinnas (Revalis) sündinud baltisaksa tüdrukuga. Tol hetkel ei aimanud ei tema ega ta vanemad, et juba seitse aastat hiljem tuleb neil kõike maha jättes Eestist lahkuda. Vanaisa maja Kadriorus, vanemate villa Nõmmel, isa kontor Tallinna sadamas, liivarand põhjarannikul ja see imetabane valgus – kõik jäi seljataha.Ees ootasid aastad täis ebakindlust ja materiaalset kitsikust, esmalt ümberasujatena Poolas, seejärel põgenikena Saksamaal ning viimaks emigrantidena Kanadas. Õpingute raames pöördus autor peagi Euroopasse tagasi ning jäi viimaks püsivalt elama Freiburgi.1960. aastatel külastas ta esimest korda taas Eestit. Pärast Eesti Vabariigi taastamist käis ta siin juba regulaarselt ning vaatles huviga nende keeruliste aastate jooksul Eesti ühiskonnas aset leidnud muutusi. Vaatles kõrvaltvaataja pilguga, aga päris võõrana ei tundnud ta end sealjuures samuti mitte. Kunagi kohvreid pakkides jäi suur hulk asju küll maha, kuid kodutunne sai siiski viimase kohvriga kaasa võetud …

Mis juhtub, kui euroopa pere kolib Jaapanisse? 1996. aastal otsustasid Riho-Bruno ja Kertu Bramanis elus uue lehe keerata ning kolida Jaapanisse, üks käsipalli mängima ning teine õppima, lisaks kaasas ka laps. Jaapanis veedetud aeg venis kaheksale aastale, mille jooksul jõudis juhtuda nii mõndagi: õhtumaa inimeste kohanemine idamaa kultuuri ja kommetega, sageli päris koomilisedki vahejuhtumid, teise lapse sünd, edukas sporditee ja pidev millegi uue õppimine. Õhk riisiterade vahel pole järjekordne stereotüüpe kinnitav reisiraamat Jaapanist, vaid ühe pere väga isiklik, soe, südamlik ja naljakas lugu.