Книги, похожие на «Jaan Tepp, Maria Theresia taaler»

1902. aastal korraldab ühe Ameerika miljonäri tõusiklik ja võimuahne lesk proua Stuyvesant Clay oma tütre Virginia pulmad Camberfordi markiiga, kel on meeletult vaja kaht miljonit dollarit.Ületoitmise ja saamatute tohtrite ravi tulemusena tohutus ja eemaletõukavas ülekaalus Virginia osutab vastupanu, kuid talle antakse vaid valida, kas abielluda õnnekütiga, keda ta pole kunagi näinud, või minna oma tädi juurde parandusmajja. Kui Virginia räägib, et ta tahaks abielluda armastusest, sunnib proua Stuyvesant Clay teda peeglisse vaatama ja küsib, missugune mees suudaks armastada üle mõistuse suurt lihamäge. Virginia vajub laulatusel kokku ja lamab aasta aega teadvusetult.Tema tädi ravib ta terveks ja tüdruk saab teada, et tema ema on surnud ja tema abikaasa on nüüd hertsog. Ta sõidab Inglismaale, et näha oma põlatud abikaasat ning avastab Rylli lossis kohutavad ja ohtlikud intriigid. Tal õnnestub mõrvar üle kavaldada ja lõpuks oma õnn leida.

On 1980. aastad, sügav seisakuaeg, mil ihalus välismaiste asjade, olgu selleks siis pildiga kustukumm või firmateksased, ei olnud mitte ainult soov omada ilusaid asju, vaid tunne, mis neid omades tekkis: et sa oled natuke „vabam“. Autor kirjeldab sooja huumoriga äsja pioneeriks võetud Mai katseid leida kompromiss koduse kasvatuse ja õpetajate nõudmiste vahel. Lisaks peab Mai hakkama saama talle kaela määritud rühmapäeviku täitmisega, kuid kuidas seda teha, pole tal õrna aimugi. Raamat pakub äratundmisrõõmu neile, kes sel ajal noored olid, ja avastamisrõõmu neile, kel polnud „õnne“ selles ühiskonnas elada.Elo Selirand (1975) on režissöör ja kunagine pioneeripäeviku pidaja. Ta on kirjutanud stsenaariume telesaadetele ja-sarjadele ning avaldanud mitu raamatut: „Tormpuudlane“ (2018), „Viimane laev“ (2017) ja „…kes pole kunagi söönud homaari“(viimased pseudonüümi Aliis Jõe all).

“Orjapojad” on raamat inimestest, kes perede ja põlvkondade kaupa on elanud lihtsuses, vaesuses, alandlikkuses, alanduseski, ja kes otsivad pääsu ainelisest ja ehk veel enamgi vaimsest kehvusest. Sagedane päästetegu neis oludes on olnud äraminek sellest olevast, mida muuta ei suudeta, millessegi uude. Jaan Oks oli äraminemise põhimõtteline õigustaja, ise ettevõtjagi mitmes mõttes. Ta unistas paremast kirjandusest ja avardatud isamaast. Ta valis eluviisiks nooreestiliku esteetika ja elupaigaks Samaara kubermangu.Elu lihtsameelsete väljarändajate hulgas võttis aga Jaan Oksalt kui kirjanikult viimaks sellegi vaimse kandepinna, mida ta oli tundnud väikeses Kuressaares, Haapsalus või koolitööl Massus. Kõigest ahistavast hoolimata tungib Jaan Oksa kirjadest ja elukujutustest meieni tema salajase elurõõmu igavest värskust.