Книги, похожие на «Margit Prantsus, Kommenteeritud juudi jutud. 70 tõestisündinud lugu»

"Minu Tartu“ on ühe tartlase ja ühe linna arenemislugu. Kuidas kasvab üks Toomemäe kaudu Tartusse saabunud poiss läbi Veeriku, Annelinna ja Ihaste, läbi Tartu kevadete, suvede, sügiste ja talvede, läbi armumiste ja pettumiste, seigeldes katuste peal ja põranda all, läbi kentsakate kaheksakümnendate ja ülemeelikute üheksakümnendate… Ning kuidas linn ta ümber kogu aeg muutub.See on ühest küljest lõbus-nostalgiline retk ajas ja ruumis, samas saame ülevaate linna legendidest, nii inimeste kui ka lugude ja paikade kohta. Nagu autor ütleb: „Tartu on üllatusmuna. Pealtnäha tavaline, unine ja väike ülikoolilinn. Linna südamesse sukeldudes tasub hing lahti ja meeled avatuna hoida. See paik on üllatavaid lugusid, kummalisi inimesi ja põnevaid juhtumisi täis. Väljast väike, seest suur!“Lauri Räpi sulest on varem ilmunud kolm raamatut ja mitu kirjatööd, ta kirjutab ajakirjale Edasi Tartu-teemalisi kolumne.

Tõlkinud Lauri LiidersToimetanud Anu VaneKujundanud Virge Ilves448 lkKirjastus TänapäevSee lugu jutustab sinust. See on lugu sellest, kes sa oled ja kuidas sa selliseks said. See on su isiklik lugu, kuna sinus kehastunud elu edasikandumise rada on unikaalne, ja sama kehtib kõigi kunagi elanud inimeste kohta. Kuid see on ka meie ühine lugu, sest me kõik kanname oma geenides kogu oma liigi ajalugu: sünde ja surmi, haigusi, sõda ja näljahädasid, rändeid ja ohtralt seksi.Alates 2001. aastast, kui teadlastel õnnestus esmakordselt inimgenoomi lugeda, on sellest saanud kõiksugu väidete ja vastuväidete, müütide ja oletuste ammendamatu allikas. Adam Rutherford on aga seisukohal, et peaksime vaatama oma genoomi mitte kui käsiraamatut, vaid hoopis kui eepilist poeemi. DNA määrab meie kui individuaalide kohta palju vähem, kui oleme siiani uskunud, aga see on tohult oluline meie kui liigi sisukohast. Oma kaasakiskuvas rännakus üle geneetika aina laienevate maastike selgitab autor, mida geenid räägivad meile tänapäeval ajaloo kohta, ja mida kõneleb ajalugu geenidest. Neandertallastest mõrvadeni, punapeadest rassini, surnud kuningatest katkuni, evolutsioonist epigeneetikani – see on tõeliselt valgustav ja paljastav portree sellest, kes me oleme ja kuidas me endaks saime.

Kord astunud Käina mees mööda teed ja leidnud surnud varese. Mees pistnud varese tasku ja sõnanud: „Ähk läheb tarvis…“Ähk läheb tarvis, mõtlesid ka Hiiumaal Soonlepa talukohas varem elanud kokkuhoidlikud inimesed, kes kõike ise valmistasid, kogusid, korjasid ja tänu kellele võiks siin kas või oma muuseumi teha.Ähk läheb tarvis, mõtles üks mees ja otsustas ehitada veidra isemajandava keramaja. Seesama mees mõtles, et naistki võib tarvis minna, ja nii jõudsin tema tuules mina mandrilt Hiiumaale. Nüüd mõtleme koos, et ähk läheb siinsesse kõrvalisse saarenurka tarvis kultuurielu – Soonlepa mõisalauta jõuavad muusika, teater ja ühepäevakohvikud.Ähk läheb meid tarvis, mõtlevad hiidlased, see täiesti oma nägu rahvakild, kelle visadus, töökus ning naljalembus on teada ja tuntud. Kui ääremaastumine hoogustub, kui kivilinna kutsuvad tuled meelitavad, kui ühendus mandriga on alailma heitlik – kui kaua suudavad hiidlased uskuda, et neid tarvis läheb…?Nad teevad end aga jonnakalt suure maa inimestele kuuldavaks ega lase oma olemasolu unustada. See mulle nende juures meeldibki.Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.

Josemaría Escrivá de Balaguer sündis 1902. aastal. Ta asutas 1928. a. katoliikliku organisatsiooni Opus Dei. Opus Dei lähtub õpetusest, et iga inimene saab oma igapäevases elus ja töös leida pühadust lõimides nii töö-, pere- kui ka oma vaimuliku elu. Oma tegevuse ja kirjutistega on Josemaria Escrivá jätnud olulise jälje 20. sajandi Katoliku kiriku ajalukku. 2002. a. kuulutati ta Johannes Paulus II poolt pühakuks. Käesolev raamat on tema teine eesti keeles avaldatav jutluste kogu. Josemaria Escrivá teoseid on avaldatud vähemalt 45 keeles.

Korfu, peaaegu tuhande aasta pikkuse idüllilise, ent samas verise ajalooga Joonia mere saar, on Lawrence Durrelli näol endale täiusliku kroonikakirjutaja leidnud. Durrell on kirjanik, keda iseloomustab poeedile omane tundlikkus, kes on üdini humanist, inimloomuse märkamisel terava pilguga ja kelle suhtumist möödunud aegadesse iseloomustab õpetlasele omane aukartlikkus. Autor annab saarel valitsevat atmosfääri edasi emotsionaalselt ja võimsate pintslitõmmetega, tekitades lugejal soovi saare poole teele asuda. Raamat on üles ehitatud päeviku vormis; sellesse on pikitud killukesi saare ajaloost ja isiklikke kogemusi, mida vürtsitab kohavaim. Kirjaniku enda sõnul: „Teised paigad võivad meile pakkuda võimalust avastada kombeid, pärimusi või maastikke; Kreeka pakub midagi suuremat – avastusretke iseendasse.“Suurepärane raamat kõigile, kes armastavad Kreeka saari.Lawrence Durrell armastas Vahemerd, selle kultuuri, loodust ja inimesi, suurem osa tema loomingust on seotud Vahemere saarte ja mereäärsete linnadega. 2017. aastal ilmus kirjastuse Eesti Raamat vahendusel tema „Küprose kibedad sidrunid”, mis oli esimene teos sarjast „Saareraamat”. Rhodose saarele pühendatud raamat ilmub järgmise aasta kevadel.