Книги, похожие на «Maria Turtschaninoff, Maresi. Punase kloostri kroonikad. I raamat»

„KUI MONTFORT VÕITLEB TEIE EEST,“ lausub peaminister pilku Tiberiasele pöörates, „peate ka teie meie eest võitlema.“Davidsoni pilk leegitseb kuldselt, Tiberiase oma põleb punaselt.„TEID KUTSUTAKSE PÕHJA LEEGIKS, TEIE MAJESTEET. NÄIDAKE MEILE TULD.“ Siis vaatab peaminister minu poole.„JA NÄITA MEILE TORMI.“–VÕIDUL ON OMA HIND. Mare Barrow sai selle valusa õppetunni, kui Cali reeturlikkus ta peaaegu hävitas. Olles nüüd otsustanud oma südant kaitsta ning tagada Punaste ja endasuguste uusvereliste vabadus, võtab Mare nõuks Norta kuningriik lõplikult hävitada… alustades kroonist Maveni peas. Kuid ühtegi lahingut ei võideta üksinda ning enne kui Punased tõusevad kui üks, peab Mare astuma samale poolele poisiga, kes murdis ta südame, et hävitada poiss, kes ta vaimu peaaegu murdis. Cali mõjukad hõbeliitlased koos Mare ja Vereva Valvega osutuvad hirmuäratavaks jõuks. Kuid Mavenit kannustab nii kõikehaarav sundmõte, et teda ei peata Mare tagasi saamisel miski – isegi kui selleks tuleb hävitada kõik, mis ja kes ta teele jäävad. Sõda on lähenemas ja kaalul on kõik, mille nimel Mare on võidelnud. Kas võidust piisab, et Hõbedased kuningriigid kukutada? Või sulgetakse väikese Välguplika suu igaveseks? Victoria Aveyardi kaasahaarava sarja võimsas lõpplahenduses peab Mare leppima oma saatusega ja võtma kokku kogu oma väe… sest kõik pannakse proovile, aga sugugi mitte kõik ei jää ellu.

Gallagheri Akadeemia väidab end olevat tütarlastekooli geeniustele. Tegelikkuses tähendab selles koolis kehaline kasvatus süvenemist võitluskunstide peenematesse saladustesse, reaalained annavad ülevaate moodsamatest keemiasõja trendidest ja kodutööde hulka kuulub salakoodide murdmine.Ehkki õpilane Cameron Morgan oskab neljateistkümmet keelt ja suudakstappa mehe oma paljaste kätega seitsmel fantaasiarikkal moel, pole tal aimugi, mida ette võtta siis, kui ta kohtab tavalist poissi, kes peab teda tavaliseks tüdrukuks.New York Timesi bestsellerPABERRAAMAT SOODUSHINNAGA

Viimase gümnaasiumiaasta esimesel septembril läheb Raili kooli teadmisega, et Oodvere-suguses kolkakülas nagunii midagi ei juhtu ning see aasta tuleb lihtsalt üle elada. Ootamatult lisavad kohalikku ellu aga vürtsi uued abituriendid – pilkupüüdev Marcus ning veidi eraklik Roomet. Seni koolile ja korvpallitrennile keskendunud Raili kogeb nüüd pimestavad armumist ja õnne, kuid ka pettumust ja kurbust. Ühe aasta jooksul õpib ta nii enda kui teiste inimeste kohta rohkem kui varem ning peab tegema suuremaid elulisi otsuseid, kui vaid see, kuidas peale lõpupidu jätkata. Heli Künnapas on Pärnumaalt pärit kirjanik, kellel tänaseks päevaks on ilmunud üle kümne raamatu. ,,Lõpupidu" oli tema esimene avaldatud raamat, mis leidis äramärkimist noorsooromaani konkursil ja sai ,,Järjehoidja" auhinna. Künnapase teostes on alati olulisel kohal suhted, inimloomuse keerdkäigud ning elu põhiküsimused. Nii ka noorteromaanis ,,Lõpupidu".

Autori matkamälestused Virumaale 1935 aastast.[…]„Olen ikka asja peal väljas ja sõidan ka huvi pärast. Tahan tundma õppida, kuidas elatakse mitmes paigas meie kodumaal, ja sellest pärast noortele, kes alles vähe käinud ja näinud, jutustada.”Vanamees ei vasta alul midagi, kobab mööda taskuid, väänab tugeva plotski, siis ütleb juba palju sõbralikumalt:„Ah selle peal siis oled väljas. Aga kevadel käisid siin laiade pükstega noormehed, ütlesid ajalehe juurest olevat, klõpsutasid ülesvõtteid teha ja küsisid veidraid küsimusi. Et laulaksime neile ette mõne parvemeeste laulu. Kas laule maailmas vähe – otsigu raamatuist või laulikuist. Parvetamistöö ei ole laulupidu ega pulmapäev, et siin eri laulud peavad olema. Leivateenistus nagu iga teine töö. Seda tehakse leiva pärast, mitte lõbu pärast. Külatüdrukud kõõritavad heinamaal loogu võttes ka laulu, noor inimene laulab igal pool, ega ta siis tööd laulu pärast tee. Elu nõuab, kõht nõuab, riiet tahad saada, peavari olgu sul pea kohal. Peab vist julge ja osav olema, küsiti. Muidugi pead tundma oma tööd, mõistmata ei saa midagi teha ei parvetamisel ega mujal. Kas mõnikord ka vette kukutakse? Lapsed on need linnainimesed ja ajalehemehed. Muidugi tuleb ka seda ette. Teedki käies kukub inimene, miks siis mitte parvel. Ime, et ta veel seda ei küsinud, kas parvemehed vette kukkudes ka märjaks saavad. He-he…”[…]