Книги, похожие на «Katrin Pauts, Marduse tänav»

Rootsi kirjanik Johannes Anyuru on kirjutanud romaani oma isast, kelle suurim unistus oli saada lenduriks. Ta saadeti 1960.aastatel Ugandast Kreekasse hävituslenduriks õppima, kuid tema kodumaal toimunud riigipööre tegi ta unistusele lõpu ning temast sai pagulane. Mõtlikult ja poeetiliselt, kohati veidi unenäoliselt liigub autor koos isaga läbi aastate ja sündmuste, mis on lõpuks seotud tema enda, nahavärvi ja identiteedi, ajaloo, isa ja poja looga.Johannes Anyuru sündis 1979. aastal Rootsis, tema isa on pärit Ugandast ja ema rootslanna. 2003. aastal debüteeris Anyuru luulekoguga „Det är bara gudarna som är nya”(„Uued on vaid jumalad”). Ta on avaldanud mitu luulekogu ja kaks romaani, pannud luulet räpivormi, kirjutanud ka teatrile. „Paradiisist tuli torm” sai 2012. aastal Svenska Dagbladeti kirjandusauhinna ning see romaan on tõlgitud paljudesse keeltesse.

Elin Toona romaani „Mihkel, muuseas“ keskmes on eesti pagulaste elu 1970. aastate Londonis, põgusate tagasivaadetega nende Eestist põgenemisele ja kohanemisele uuel asukohamaal. Tegevus vältab umbes aasta ning algab peategelase kirjanik Mihkel Laasma sünnipäevapeoga, mis on ühtlasi ka tema abikaasa peied. Boheemlikus miljöös toimuvad üsna tragikoomilised sündmused, mille tulemusena ennast analüüsivale Mihklile tundub kogu eelnev elu olevat elatud justkui „muuseas“. Järgnev reis koos saatusekaaslastest sõpradega Mandri-Euroopasse ja lähem tutvus Ameerikas üles kasvanud eesti noormehe Valteriga on nagu road-story, mis jätkub erootiliste ahvatlustega Kreekas ning kulgeb läbi Itaalia ja pahelise Amsterdami ning päädib tagasi Londonisse jõudmisega. Ühtlasi on see reis Mihkli jaoks ka eneseleidmise tee, mille lõpus toimuv armumine tõotab uue elu algust.Romaanis on hästi tabatud ajastu mentaliteeti, kohatised aimatavad autobiograafilised seigad on läbi tunnetatud ning tulemuseks on tugeva positiivse laenguga vaimukas ja liigutavgi teos eesti pagulaste ehedast elust.

Norra autor Merethe Lindstrøm (snd 1963) alustas oma loometeed 1983. aastal. Sestpeale on tema sulest ilmunud ridamisi auhindadega pärjatud ja kriitikute üksmeelse tunnustuse pälvinud romaane ja novellikogumikke. Romaan „Vaikuse päevad” (2011) tõi kirjanikule Põhjamaade Nõukogu 2012. aasta kirjandusauhinna ning on muuhulgas ilmunud ka eesti keeles (2013, tlk Riina Hanso). 2015. aastal ilmunud „Talvearhiivid” on Lindstrømi kaheksas romaan. Minajutustaja on perega kolinud suurlinnast eemale. Siin maamajas, keset avaraid välju, helendavaid päevi ja unetuid öid kirjutab ta romaani oma mehest. Ja iseendast. Sellest, mis tunne on elada koos inimesega, kellel on tihtipeale raske elus olla. Kirjutab hirmust ja ängist ning soovist kõige kiuste pinnal püsida. „Talvearhiivid” on valusalt aus ja sügavalt isiklik romaan. Teose keskmes on keerulised suhted, inimpsüühika haprus ja haavatavus, mis kandub edasi järgmistele põlvedele. See on lugu eksistentsiaalsest pimedusest, abitusest elu ees ja kõikevõitvast armastusest. Merethe Lindstrømi stilistiliselt kaunis ja kujundirikas keel, mis äratas tähelepanu juba romaanis „Vaikuse päevad”, mõjub „Talvearhiivides” veelgi intensiivsemalt ja ehedamalt.