Книги, похожие на «Katrin Pauts, Marduse tänav»

Karmkultuuri lihvimata tugisammas, ilukirjanduse tahumata kandetala Juha Vourinen laseb kolmandas Kristiani-raamatus asendusteenistujaks ihkaval Kristian Pesosel marssida otse surmasuhu. Mis saab haprast patsifistist, kui tal tuleb põhjendad oma veendumusi sõjahullule kaptenile ja valgustatud papile? Milline võiks olla kutsealuste komisjoni arvates parim teenistuspaik keemiliste lokkidega Gandhi mehele? Kõige verisemad taplused peetakse siiski Kristiani seksuaalse enesemääramisõiguse pärast, kui ta satub saatuse tahtel seksihullu koka, endise tüdruksõbra, elukutselise libu ja veel mõne segase tegelase ihaldusobjektiks. Kuid needki julmused on süütu lapsemäng võrreldes Kristiani lahinguteega 1985. aasta kõige kuumemal kordusõppusel.

„Minu võitluse” 4. raamat „Tants pimeduses” räägib kaheksateistaastasest Karl Ovest, kes igatseb pärast gümnaasiumi lõppu vabadust ja unistab läbilöögist kirjanikuna. Oma unistuse rahastamiseks siirdub ta Põhja-Norra saarele õpetajaks. Väikese kaluriküla ainsal teejupil pika musta mantli ja musta baretiga patseerides äratab ta tähelepanu. Ehkki Karl Ove vastassoos huvi äratab, on tema armuelu komplitseeritud. Teda purevad hirmud ja kahtlused, mis vahelduvad kõrgi üleolekuga. Elule annavad vürtsi joomapeod kaluritega, mis ei säästa teda alandustest.Norra kirjaniku Karl Ove Knausgårdi rohkete auhindadega pärjatud kuueosaline elulooline romaanisari „Minu võitlus” on viimastel aastatel üks enim tähelepanu pälvinud kirjandusteos, mis on tõlgitud kolmekümnesse keelde. Norras on aastatel 2009–2011 ilmunud sarja saatnud imetluse kõrval ka terav hukkamõist peresaladuste paljastamise pärast, mistõttu sugulased on ähvardanud autorit kohtuga.Karl Ove Knausgårdi autobiograafiline romaanisari on pakkunud julgust ja inspiratsiooni teistelegi norra kirjanikele, kes on viimastel aastatel avaldanud riburada oma elul põhinevaid valusaid romaane ja tekitanud seega Norra kirjanduselus tormilaineid.Karl Ove Knausgård on sündinud 1968. aastal Norras. Tema romaanisari „Minu võitlus” on võitnud suurel hulgal rahvusvahelisi kirjandusauhindu ja avaldatud kolmekümnes keeles. Knausgård elab oma nelja lapsega Rootsis.

Raamatus on kolm lugu, mida ühendab loodus. See, mis mulle on lähedane lapsepõlvest saadik ja millega kokkupuutumistest ka kirjutan. Tegu on peaaegu reisikirjadega, millest tuleb välja, et vahel pole olulist vahet käigul kodumetsa pliidipuude järele või käigul Uus-Meremaa metsa põliseid kauripuid vaatama. Oluline ja huvitav on ikka see, mida inimene oma retkel näeb, mõtleb ja mida selline retk temale tähendab. Kas meelelahutust, targemaks saamist või veel üht kinnitust oma ühtekuuluvustundele loodusega, metsaga, puude-põõsaste, lillede ja lindudega. Ja rõõmu, et midagi niisugust on ikka olemas ja muret selle pärast, kas ja kui kaua loodus, metsad ja niidud, milleta elu ei suuda ette kujutada, veel kestab. See rõõm nagu see muregi on paljudele meist ühine ja see annab lohutust. Ja isegi lootust.

Ema jutustas isa leinavale Blancale muinasjutu sellest, kuidas otsiti lauset, mida sobib kasutada iga olukorra kohta. Selles loos pakuti pärast pikka arutelu välja „Ka see läheb mööda“. Ema lisas: „Valu ja kurbus lähevad mööda, samamoodi nagu eufooria ja õnn.“Nüüd suri Blanca ema ja see romaan, mis algab ja lõpeb surnuaial, räägib kaotusest, lähedase puudumise valust. Kurbusest hoolimata jääb alles mälestus koos elatust ja õpitust ning sõbrannade, laste, Blancale oluliste meeste ja seksi kaudu saab elu uuesti mõtte. Sest need, keda oleme armastanud, ei saa niisama lihtsalt ära kaduda.Milena Busquetsi aus ja kohati halenaljakas raamat „Ka see läheb mööda“ on saamas rahvusvaheliseks fenomeniks, mis on juba tõlgitud mitmekümnesse keelde.

Ühel novembrikuu reedeõhtul kukub ameeriklasest ajakirjanik alla oma ajutise elukoha, Stockholmis asuva ühiselamu viieteistkümnendalt korruselt. Enesetapuna on tegu peaaegu ideaalse juhtumiga ja Stockholmi piirkonna politseinikul piisab põgusast pilgust olukorrale jõudmaks enesestmõistetava järelduseni, et juhtum tuleb lõpetada. Enesetapu kohta on isegi paber, sest surnul jätkus viisakust jätta maha hüvastijätukiri. Küll pisut kummaline ja olukorda arvestades üllatavalt hästi kirjutatud, toonilt peaaegu luuleline: „Minu elu on möödunud suveigatsuse ja talvekülma vahel.”Ent riigi kriminaalpolitsei komissar Lars Martin Johansson ei saa juhtumit kuidagi peast. Pealekauba on ta ootamatul ja arusaamatul moel ise sellesse segatud. Tavalise rutiinse juhtumina alguse saanud loost kujuneb veidraid teid pidi Rootsi läbi aegade suurim mõrvajuurdlus. Jahmatav ja paeluv romaan näitab nii politsei kõige hullemat argipäeva, mis on täis künismi ja toorest sõnakasutust, kui ka hämmastavaid kõrgel tasemel toimuvaid politsei- ja poliitikaintriige.Rootsi menuka krimikirjaniku ja kriminoloogi Leif G. W. Perssoni sulest on varem eesti keeles ilmunud komissar Bäckströmist jutustav triloogia „Linda mõrva juhtum“ (2015), „“Kes tapaks lohe“ (2015) ja „Tõestisündinud lugu Pinochhio ninast“ (2015). Lisaks lugejate heakskiidule on Persson võitnud oma teostega kolmel aastal ka Rootsi parima kriminaalromaani auhinna. 548 lk