Книги, похожие на «Maniakkide Tänav, Saladuslik tsaar 6: Viimase vere poole»

Edasi on innustav ja hariv ajakiri. Kvaliteetne ajaviide. Ajakiri pakub alternatiivi neile lugejatele, kes on tähelepanu¬majandusest väsinud ning hindavad läbimõeldud ja kallutamata tekste. Suvenumbris on SUUR INTERVJUU Toomas Hendrik Ilvesega, intervjueeris ajaloolane Aro Velmet. Esikaanel tänavakunstnik Edward von Lõnguse “Droonitüdruk”.Nubri kaasautorid: Kadri Liik, Sergei Metlev, Mihkel Kangur, Raivo Vare, Viljar Arakas, Robert Kitt, Tõnu Palm, Paavo Kangur, Kaido Pajumaa, Kaidi Ruusalepp, Piret Mürk-Dubout, Raimo Ülavere, Tõnu Õnnepalu, Valner Valme, Vilja Kiisler, Helen Sildna, Johanna Maria Mängel, Armin Kõomägi, Trad. Attack!, Liisi Voolaid, Hendrik Toompere, Aavo Kokk, Margit Kõrvits, Andrei Liimets, Igor Sööt, Kadri Kroon, Tauno Laasik, Mart Kase, Priit Kuusk, Jarek Jõepera, Eia Uus, Katrin Saali Saul, Kadi Kütt, Andrus Kivirähk, Annika Laats, Kristjan Port, Raul Oreškin, Vello Nelikendkaks, Lugejakiri, Ander Avila, Marko Mäetamm, Ülle Jukk, Iris Kivisalu.

Sabina dilemma – kas südamehääl või kohusetunne? Noor kaunis ja armunud Sabina Wantage on kihlatud lord Thetfordiga, keda kardab,aga sellegipoolest on valmis tema naiseks saama, kuni kohtub Micheliga –nägusa ja romantilise noore mustlasega. Naist tabab kirglik armupalang – ningtal tuleb valida südamehääle ja kohusetunde vahel. Sabina dilemmast, mis leiab lahenduse luksusliku Monte Carlo eksootiliseselukeerises, kujuneb kaasakiskuv lugu.

Kunstnikust kirjaniku Toomas Vindi kogumik „Kunstniku elu“ sisaldab jutte ja mälestusi, mille ainestik tuleneb nii meie igapäevasest elust kui ka kunstimaailmast, mida autor ise läbilõhki tunneb.„Kunstniku elu“ on Toomas Vindi kahekümne esimene raamat.Viimaks, kui olin lõplikult otsustanud häirivatest pükstest lahti saada, need ihuvärvi pealt maha pesta, helises uksekell ja ateljeesse vajus Kunstnike Liidu sekretäri Heinz Valgu juhtimisel salkkond prantslasi. See oli väliskülalistele läbiviidav nomenklatuurne meelelahutusprogramm – näidata, kui tublilt ehtsad ja elusad nõukogude kunstnikud tööd teevad. Meie ateljee asus Kunstihoones ja seetõttu olime taolisteks üritusteks kerge saak. Prantslased uurisid esmalt huviga, kuidas nõukogude kunstnikud välja näevad, seejärel uudistasid, mida nad teevad ning vahtisid nii lähedalt kui ka kaugelt mu valmivat maali.Ootamatult ütles Aili: „Kuule, sellele figuurile teksad ikka ei istu, äkki sa võtad need tal jalast.“„Paistab, et sul on tuline õigus,“ tähendasin ma kukalt kratsides, tegin lapi tärpentiniseks ja pühkisin hommikul maalitud teksad maha. See võttis aega mõnikümmend sekundit, misjärel kõlas ateljees üksmeelne ahhetus. Maali esiplaanil seisis nüüd palja ümariku tagumikuga naine.Katkend raamatus sisalduvast autobiograafilisest novellist „Näitus Pariisis. Montparnasse’il.“