Книги, похожие на «Jennifer Egan, Manhattan Beach»

Jean Taylor elas tavalist õnnelikku elu: ilus maja, kena prints-abikaasa … Ühel hetkel (millal?) sai printsist koletis. Ja siis oli mees surnud. Jean on olnud liiga hõivatud täiusliku abikaasa rollist ega ole saanud avaldada mõtteid kuritegude kohta, mille abikaasa väidetavalt toime pani. Nüüd on ta üksi ja räägib, mida teab. Aga Jeanil on üks imepärane võime: ta suudab panna inimesi uskuma, mida iganes. Fiona Bartoni krimilugu on ilmunud 36 riigis ning jõudnud nii Sunday Timesi kui ka New York Timesi bestsellerite hulka.

Alli teab: see on viimane aasta, mis temas räägib. Aasta, mis temast, rumalast plikast, küpsetanud inimese. Väliselt on ta veel nüüdki sama väike plika, sama blond tütarlaps, ta pole vananenud ega inetumaks läinud näost – ei, vastuoksa, ta nägu on sisaldavam, ta silmad sügavamad. Ning ta silmis peegeldub mitte enam kerge-, vaid raskemeelsus, ta näos mitte enam elujanus kihisev naiivsus, vaid selgunud järelemõtlikkus. Ta on ilusam kui aasta tagasi, kuid kahvatum, kõhnem, ta iseloomu edasiigatsuse ja laialivalgumise asemele on tulnud peaaegu kartlik tagasihoidlikkus ja süvenemine iseendasse. Üldisse karja kuuluvast liikmest on saanud individuaalne olevus.

Me eeldame, et kohtunikud on õiglased ja targad. Nende ausus ja erapooletus on kogu kohtusüsteemi alustala. Me usaldame nende hooleks õigusemõistmise, kõigi protsessi osaliste õiguse kaitse, seadusrikkujate karistamise ning korrektse ja tõhusa kohtumenetluse. Ent mis saab siis, kui kohtunik ise rikub seadust või võtab altkäemaksu? Seda juhtub harva, kuid siiski. Lacy Stoltz on Florida Kohtute Haldamise Nõukogu uurija. Ta on jurist, mitte politseinik, ning tema ülesanne on reageerida kaebustele, mis esitatakse kohtunike ametialase käitumise kohta. Üheksa aastat selles ametis on talle selgeks teinud, et enamasti on probleemid tingitud teadmatusest, mitte korruptsioonist. Ometi jõuab lõpuks ka tema lauale korruptsioonijuhtum. Minevikus advokatuurist välja visatud jurist on uue identiteediga tagasi ametis. Tema nimi on nüüd Greg Myers ja ta väidab end teadvat ühte Florida kohtunikku, kes on varastanud rohkem raha kui kõik ülejäänud korrumpeerunud kohtunikud kokku. Mitte ainult Florida korrumpeerunud kohtunikud, vaid kõik kohtunikud kõikides USA osariikides terve ajaloo jooksul. Kust see ebaseaduslik sissetulek pärineb? Paistab, et kohtunik on olnud salaja seotud suure kasiino ehitamisega põlisameeriklaste reservaati. Rannikumaffia rahastas kasiinot ja riisub nüüd selle igakuistelt sularahatuludelt rasvase koore. Kohtunik saab oma osa ja pigistab silma kinni. Kõik teenivad raha ja kõik on rahul. Greg aga soovib sellele lõpu teha. Tema ainus klient on isik, kes teab tõtt ning tahab salakaebuse eest Florida seaduse järgi mitmemiljonilise hüvitise saada. Greg esitab kaebuse Kohtute Haldamise Nõukogule ja uurimine määratakse Lacy Stoltzile, kellel tekib otsekohe kahtlus, et see juhtum võib kujuneda ohtlikuks. Mitte aga lihtsalt ohtlikuks, vaid eluohtlikuks.

„Nüüd siis on kirjanikud absoluutselt vabad!” röökis Usmer pimedusse ja tühjusesse. „Kirjandus on nüüd lõpuks ometi vaba kohustusest olla moralist, dissident, rahvavalgustaja, koduõpetaja, ajalooline mälu, dissident, seksuaalinstruktor, pastor, rahvuslane, internatsionalist, antikommunist, konspiraator, lipukandja, tulehoidja, saladuste laegas… Aga kirjandus ei oska saabunud vabadusega midagi peale hakata, kirjandus tunneb ennast armetult ja lindpriilt. Kirjandus on nagu masendunud töötatööline, kes pargipingil istudes vaatab, kuidas oma „Mercedeses” kihutab mööda koolivend, kes nüüd on metalliärimees või pornokinotööstur! Kurat! Parim kirjanik on surnud kirjanik! Aga meie jätame järele alles pärast letaalset lõpplahendust!”