Книги, похожие на «Uku Masing, Mälestusi taimedest»

Maniakkide Tänav, Eesti juhtiv õuduskirjanik, ütles ise oma kogu kohta nii: see annab läbilõikelise pildi tervest minu loometeest päris algusajast kuni verivärskete lugudeni. See on punktiir läbi õuduslugude viieteistaastaku, üks kena ja keerukas ornament eesti ulmetempli altari kohal, raiutud raamatusse ihu ja hingega, higi, vere ja pisaratega ning piisakese huumorisoonega.

Kogumiku tõlkerubriigi avab tänapäeva ulme superstaari Orson Scott Cardi lühiromaan «Kingituste sõda» (2007), mille tegevus toimub «Enderi mängu» ja «Enderi varjuga» samal ajal Lahingukoolis. Lugejal seisab ees taaskohtumine mitme tuttava tegelasega nagu Lahingukooli ülem kolonel Graff, Bean või Ender Wiggin ise.Lisaks Cardi mahukale lühiromaanile leiab uuest Täheajast kümme jutuvõistluse paremikku kuuluvat lugu. Tuntud autoritest on mütoloogilis-religioosse fantaasialooga esindatud Meelis Friedenthal, lisaks veel peamiselt luuletajana tuntud Krafinna ja eelmisel jutuvõistlusel 2. auhinna võitnud Kadri Pettai. Ülejäänud juttude spekter ulatub kosmilistest madinalugudest militaarse fantasy ja keskaegse õuduseni.Raul Sulbi ülevaateartikkel tutvustab seekord nn. kadunud maailmade (lost world, lost race) teemat ulmekirjanduse ajaloos ja selle kirjandusliigi tuntumaid viljelejaid H. Rider Haggardit, Edgar Rice Burroughsit ja A. Merrittit. Artiklit ja alažanrit illustreerima on valitud käesoleva Täheaja numbrisse õudusklassik Henry S. Whiteheadi jutustus «Paani rahvas».

Provintsitüdruk Germinie tuleb Pariisi ning satub teenijannaks vanapiiga preili de Varandeuil’ juurde, kes temasse kiindub. Armastust ihkav abiellumisväljavaateta neiu pühendab kogu oma headuse ja helluse naabripoiss Jupillonile, ent lapsest sirgub mees ja Germinie armub temasse ennastunustavalt. Sellest armastusest saab Germinie hukatus. Kirjanikest vendade Edmond (1822–1896) ja Jules (1830–1870) de Goncourti romaani aluseks on nende kunagise teenijanna traagiline elukäik, millest nad kuulsid alles pärast tolle surma. Kui raamat 1865. aastal ilmus, sai see nördinud vastuvõtu osaliseks, sest esimest korda oli romaani peategelane teenijanna, inimene lihtrahva hulgast. Hiljem tunnustati teost kui esimest naturalistlikku romaani prantsuse kirjanduses.

Mae Antsu, romaanide „Mu pärnade aegu” ja „Murra leiba nälgijale” autor, on kirja pannud oma elu loo. Jutustus viib lugeja läinud sajandi 30. aastate Tallinna nüüdseks kadunud Roosi tänavasse, kirjeldades noore tüdruku isiksust kujundavaid sündmusi: kehvakestes oludes kasvamine (ma häbenesin oma kodu), märtsipommitamine (me põlesime puupaljaks), mobiliseeritud isa hukkumine tabamuse saanud laeval (uskusin kaua, et isa tuleb veel koju).Suhtumine õpingutesse, oma kooli ja õpetajate seminari annab aimu autori suurest lugupidamisest hariduse ja õpetajakutse vastu ja tutvustab üksiti Tallinna Pedagoogilise Instituudi sünnilugu.Oma pikka õpetajaelu kirjeldades toob Mae Antsu lugejani tolle aja pedagoogitöö keerulisi ja ajastuomaselt absurdseid seiku. Muuhulgas on autor olnud Tallinna omaaegse näidiskooli, teatrikallakuga 32. keskkooli sünni juures. Sel kirjeldusel on ajaloodokumendi väärtust.Ja ometi on lapsepõlves sõbra pooleldi naljaga pillatud sõnad „Sa oled Mitte Keegi” saatnud autorit läbi elu ja sundinud teda nukraks tegeval moel otsima õigustust ja heakskiitu oma töökale, kuid otsekui varjus elatud elule.