Книги, похожие на «Erik Tohvri, Majad jõe ääres»

Noor mees Roald Amunds põgeneb elu eest. On 21. sajandi lõpp ja Roald, kõrgelt hinnatud tehnik riigis, mida varjatult juhib võimas tehisintellekt Heylel, on saanud liiga palju teada Gygese sõrmuse nimelise viiruse kohta ning see on talle hirmu nahka ajanud.Sel maal on suur osa inimestest lasknud endale paigaldada aju laiendava mooduli, mis muudab nad tervemaks, targemaks, jõukamaks ja vägevamaks kui teised lihtsurelikud. Nood laiendatud valitsevad kogu riiki ja Roaldi põgenemine ähvardab nende heaolu. Heyleli ärgitusel algab suur inimjaht. Roald satub pagemise käigus tööle kinnisesse saekaatrisse, karastub sealsete rohmakate meeste seltskonnas, õpib enda eest seisma ning kiindub saekaatri omaniku nägusasse tütresse. Peagi muutub aga jalgealune taas tuliseks ning põgenemine jätkub kuni vältimatu vastasseisuni.Filmitööstus on toitnud inimeste fantaasiat piltidega sellest, kuidas tehisintellekt tuleb ja valitsemise üle võtab. Kuidas see tegelikult toimuks? Kas me üldse märkaksime hetke, kui ka mõtlemist allhankena sisse hakatakse ostma? Kaido Tiigisoon on pikka aega töötanud elektrooniliste kanalite arendajana ning kujutab hästi ette, mida ühiskonnale tähendab privaatsuse kadumine ja kui lihtne on tegelikult tänapäeval rünnata kogu inimsugu, ilma et peaks toolilt tõusma. „Kus pingviinid ei laula“ on Tiigisoone esikromaan.

Selles raamatus jätkub „Elavate surnute“ maailma vihatuima mehe – Kuberneri – elu ja võimuvõitluse tutvustus Woodbury linnas, mis algas raamatus „Elavad surnud: Kuberneri tõus“. Tema peamiseks vastaseks on keerulise saatusega neiu nimega Lilly Caul, kes ei suuda taluda kuberneri meetodeid linnarahva lõbustamiseks – omalaadseid gladiaatorivõitlusi elavate surnute ja inimeste vahel või ka inimeste endi vahel, kes Kubernerile ei meeldi. Samas on Lilly seesmise vastasseisu mingil määral tekitanud tüdruk ise, olles äärmiselt rahulolematu iseendaga, mis sunnib teda peaaegu enesehävituslikule teele.Seega saavad postapokalüptilises maailmas inimesed niinimetatud „elavate surnutega“ mingil viisil hakkama, kuid hakkama ei saa nad teiste pingeolukorras inimestega. Mida me maailmas kõige rohkem kardame, oleme me ise.

Kujuta ette, et sul puudub miski, mis kõigil teistel on.Miski, mis tõestab, et sa kuulud sellesse maailma.Midagi nii tähtsat, et ilma selleta oled sa eimiski.Katk. Müüt. Inimene.Viisteist talve vana Hirka saab teada, et on odinilaps – sabatu mädanik teisest maailmast. Põlatud. Kardetud. Taga aetud. Tal pole enam aimugi, kes ta on, ja keegi püüab teda tappa, et see saladuseks jääkski. Kuid leidub hullematki kui odinilaps ja Hirka pole ainus olend, kes on väravatest läbi murdnud.„Odinilaps” on „Kaarnaringide” triloogia esimene osa, vanapõhja mütoloogiast ja olustikust mõjutatud fantaasiateos. See on raamat võõravihast, pimedast usust ning õigusest või tahtest olla juht.

448 lkNeil erinevatel koomilistel, sooja pilguga inimese sisse vaatavatel lugudel on üks ühine nimetaja: kirjutusmasin. Mõnes neist on sellel väiksem roll, mõnes suurem. Kirjutusmasin esindab paljudele teatavat käsitööoskust, ilu ja isikupära, mida on moodsas maailmas aina raskem ja raskem leida. Ometi on Tom Hanks neis lugudes selleni küündinud, just samasugusel tagasihoidlikult tundlikul moel, nagu oma filmirollides.