Книги, похожие на «Kristin Hannah, Maja salapärase järve ääres»

See on lugu armastusest ja leinast, taevasest ja maisest andumusest, kirest ja kiusatusest ning lunastuse otsimisest, aga ka linnast, Bruggest – Veneetsia õest ja põhjamaa Jeruusalemmast.

“Kokteil ühele?” Baarmeni puhmas kulmud kerkisid küsivalt. “Kokteil ühele,” kordas noor daam oma soovi kerge peanoogutusega kinnitades ja muigas pahuralt. Milline veider küsimus! Mees pidi ju nägema, et ta istub kahele mõeldud nurgalaus üksinda ja vaatab kärsitult tänavale, lootes leida teisel pool teed asuval parkimisplatsil sagivate inimeste hulgast baari poole kiirustavat tuttavat kogu. Ta oli oodanud üle kahe tunni ja tundis endas pahameelt kasvavat. Tavaliselt aeg venib, kui ootad. Ent mõnikord liigub kell ootaja jaoks isegi liiga kiiresti. Nii oli see ka täna. Harry oli lubanud tulla kell kaks, aga kellaosutid möödusid hüpeldes kahest, näitasid seejärel poolt kolme ja siis sai kell neli, kuid Harry ei avanud ust ega kiirustanud talle omase sütitava naeratusega ootaja poole. Tüdruk rüüpas kokteili, lükkas laubale langenud juuksesalgu kõrvale ja võttis väikesest lakknahast käekotist hõbedaselt sädeleva telefoni – mitmes kord see küll oli? – ning valis mehe numbri. Pärast hetkelist vaikust kostis kutsuv heli ning seejärel kõlas helin uuesti ja uuesti, kuid Harry ei vastanud. Nördinult pead vangutades viskas tüdruk telefoni kotti tagasi. Ilmselt oli Harry ta unustanud. Nii lihtne see siis oligi? Kuid ei! Teda ei hüljata nii kergesti… nii valutult. “Kaabakas!“ sosistas ta raevunult ja võpatas, sest oli end unustades oma mõtted sõnadesse vorminud. Ta vaatas piinlikkust tundes kiiresti väikeses baaris ringi. Ruumis viibis peale tema vai neli külastajat: vanahärra, kes põrnitses murelikult oma viskiklaasi, väljakutsuvalt sügava dekolteega helepunases kleidis hõbeblondiin ja kaks noort armunut, kes olid arvatavasti alles avastanud suudlemise võlu. Ükski neist ei pööranud talle tähelepanu. Naeratus elustas hetkeks tütarlapse nägu. Vaatamata närvesöövale ootamisele, lõbustas teda helepunases kleidis blondiini ahastav pilk, kui too jälgis noori armunuid ja pööras seejärel oma silmad morni vanahärra poole. Jumal tänatud, ohkas tüdruk, ta suutis veel naeratada, kuigi mõistis, et olukord oli nii tema kui ka hõbeblondiini jaoks troostitu. “Võtan veel ühe kokteili,” pöördus tütarlaps baarmeni poole ja lisas, et mehe solvavat märkust ära hoida, “kokteil ühele.” Baarmen tõstis pilgu ja asetas klaasi, mida ta oli püüdlikult hallika rätikuga hõõrunud, poleerimist ootavate, kuid mitte raasugi tuhmimate klaaside kõrvale riiulile, segas vaikides soovitud kokteili ja asetas selle kulmu kergitades tüdruku ette letile. “Meeldivat pärastlõunat!” soovis ta. Niisiis meeldivat pärastlõunat! Tütarlaps tõstis klaasi huultele ja rüüpas suure sõõmu. Millegipärast ei tekitanud martiini täna soovitud lõõgastavat rammestust, vaid pigem muutis iga lonks üha närvilisemaks. Tüdruk oli nüüd juba lootuse kaotanud. Oli selge, et Harry ei tule enam ja ta peab üksi edasi minema. Ta oli alati teadnud, et ühel päeval see juhtub, kuid teadmine ei muutnud olukorda kergemaks. Neid oli Harryga sidunud sõprus ja teineteise suurepärane mõistmine. Ta oli endale korduvalt kinnitanud, et nende vahel ei ole midagi enamat kui sõprus, kuid täna tuli tal tõele näkku vaadata: ta oli Harrysse armunud. Millal see oli juhtunud? Kuidas ta küll oli nii nõrgaks osutunud? Armumine oli luksus, mida ta ei olnud endale kunagi lubanud, ja nüüd tuli tal siiski selle eest maksta. Tüdruk rüüpas klaasist viimase piisa – see oli kolmas kokteil ühele – ja heitis pea kuklasse. Ei! Temaga ei käituta nii alatult. Ükski mees ei murra tema südant! Ta kookis kotist telefoni, kuulas mõne hetke kutsuvat heli, ja kui sellele ei järgnenud vastust, jättis telefoniomanikule teate: “Harry, sa veel kahetsed!” Tüdruku hääl oli rahulik, jäine ja väga madal. Heakskiitvalt pead noogutades haaras ta laualt koti, viskas telefoni kotti ja hakkas jooksujalu ukse poole minema, kuid ootamatult ta samm takerdus. Teda peatas hele kõlksatus ja hõbeblondiini kähe hirmukarje – kiiruga lahti jäänud kotist oli kukkunud baaripõrandale 32-kaliibriline hõbedane püstol.

Vana hea Prantsuse muinasjutuklassika

On aasta 1944, sakslased okupeerivad endiselt kogu Norrat, kuid juba paistab sõja paratamatu lõpp. Ingrid on taas oma isakodus, Barrøy kaljusaarel, paraku täiesti üksi. Ta püüab korraldada oma elu talve künnisel, käib merel kala nõudmas, heitleb iseenda ja oma mälestustega. Ühel päeval saadab meri saareranda mitu ohvrit, kes on pärit merel põhja lastud Saksa laevalt, aga ka pooloimetu mehe, kelle Ingrid elule toibutab. Mõne intensiivse nädala jooksul elab ta läbi eriskummalise armuloo. Mees lahkub peagi, ent Ingridile jääb temast laps, mis mõjub naisele algul ootamatuna, kuid hiljem tõelise õnnistusena. Seda enam, et üheaegselt lapse sünniga lõpeb sõda ja saarele tulevad tagasi need, kes sinna on varem kuulunud – ning elu võib edasi minna.Romaan on põhjamaiselt karge, sündmusterohke, seda iseloomustab omapärane keelekasutus, kujundirikkus. See on loetav ka iseseisvana, kuid mõnede sündmuste ja Ingridi mõttekäikude mõistmiseks on hea taas kätte võtta „Nähtamatud”. ROY JACOBSEN (snd 1954) on tunnustatud Norra kirjanik, kelle teoseid on tõlgitud ligi kolmekümnesse keelde, seejuures on temalt eesti keeles ilmunud romaanid „Imelaps” (2010) ja „Nähtamatud” (2014). Käesolev romaan „Valge laam”, mis valmis 2015. aastal, sai autori kodumaal sooja vastuvõtu osaliseks ja tõusis raamatumüügi edetabelite tippu. „Valge laam” on otsene järg romaanile „Nähtamatud”.