Книги, похожие на «Juha Vuorinen, Mähkmelööve»

Imeilusas aedlinnas Marduse tänava vanas majas elab kirjanik Elisabeth. Temaga juhtub selle maja ees ebatavaline õnnetus ja ta hukkub. Pärast Elisabethi surma võtab maja üle tema noorem õde Eeva, kes ei olnud Elisabethiga aastaid suhelnud. Politseinikust mehe ja väikese lapsega end Marduse tänaval sisse seadnud, hakkab Eeva aimama, et tema uute naabrite elu pole hoolikalt võõbatud fassaadide ja klanitud eesõuede taga just niisugune, nagu välja paistab. Marduse tänaval on tulnud ette liiga palju kahtlasi surmajuhtumeid. Eevale tundub, et kõigil on midagi varjata ning kuidagi on need saladused seotud raamatuga, mida Elisabeth enne surma kirjutama hakkas. Elisabethi arvuti on aga kadunud nagu tina tuhka. Kui keegi ka Eeva enda elu kallale kipub, kibeleb ta õe kadunud käsikirja kiiresti üles leidma.Aastail 2017–2018 Kanal 2-s jooksnud seriaali „Nukumaja” esialgne stsenaarium kandis pealkirja „Marduse põik”. Just Marduse põiktänaval ühes kaunis aedlinnas juhtusid kõik teleseriaalis näidatud põnevad sündmused. Ka Elisabeth ja Eeva, politseinik Tarmo ning nende naabrid on sarjast tuttavad tegelaskujud. Kuid see lugu, mis juhtub nendega siin raamatus, on sootuks teistsugune kui see, mida ekraanil nähtud.

TAGASIPILK KÄIDUD TEELETeekonna lõpul vaadatakse ikka tagasi ja meenutatakse teel läbielatut. Arvan, et mind lapsena kasvatanud vanaisa Alfred, eluaegne eesti keele õpetaja, võiks oma tütrepojaga rahul olla, sest tänu temale hakkasin juba nelja-viie aastasena raamatute ja kirjanduse vastu huvi tundma. Nii olengi läbi elu olnud kahe isanda teener: tehnika, mis andis leiva, ja kirjandus, mis tõi rõõmu ja rahuldust. Oma vanaisale Alfredile pühendan käesoleva raamatu nimiloo – ülevaate tema kodutalu käekäigust läbi aastakümnete, mis ilmub esmakordselt.Peale selle on siia raamatusse koondatud minu põhitöö kõrval kirjutatud lühiproosat, samuti ka paar viimastel aastatel ilmunud, aga ka mõned seni ilmumata lühilood. Novell „Udu teel“ on minu debüütteos, mis märgiti ära 1963. aasta „Loomingu“ novellivõistlusel, kannab tolle ajastu pitserit ja on ära toodud originaalkujul. Jutustusena loetav on ka filmistsenaarium „Tuuline saar“, mis sai 1977. aasta võistlusel II (tol võistlusel kõrgeima) preemia. Režissöör Veljo Käsperi muudetud stsenaariumi järgi valmis sellest „Tallinnfilmis“ 1982. aastal film „Pihlakaväravad“. Novelli „Päevast päeva“ kirjutasin oma toonase ettevõtte Venemaalt tulnud direktori kohta ja see tähendas mulle uue töökoha otsimist. Ka teised lühemad novellid on sündinud tõsielust. Nii et – head lugemist!

„407 Karaati“ on erootiliste sugemetega psühholoogiline kriminaalromaan, milles segunevad Londoni kõrgseltskond ja Vene allilm. Lugeja satub rahvusvahelise kuritegevuse maailma, kus räpased teod on peidetud säravate maskide taha, kus kõigi põhimõtetel on murdumispunkt ja usaldust saavad endale lubada vaid surnud. Juudi lesele pärandatud briljanti asub jahtima Moskva parim petuskeemide meister, kes kasutab ohvri südame võitmiseks 17nda sajandi Prantsuse õukonna võrgutamiskunsti. Saatuse vangerdus muudab aga paarisuhte painavaks armukolmnurgaks, millest kellelgi pole võimalik tervena välja tulla. Loo pealispinna alt kooruvad välja üha uued ja šokeerivamad infokillud, mis kogu algselt kavandatud süsteemi lõhki löövad. Sündmuste keerises saavad omadest verd ihkavad võõrad ning senised vaenlased avastavad end tahtmatult abimeeste rollis. Londoni kõrgseltskond ja Moskva kriminaalid mõtlevad üksteise võidu välja skeeme, mis neil tekkinud kaoses pinnale aitaks jääda. Just siis, kui situatsioon näitab laabumise tundemärke, selgub, et käimas on elu ja surma piiril balansseeriv topeltmäng, milles ükski osalejatest ei aima, et tegelikult toimub kulisside taga midagi muud. Keegi on salamisi olukorda oma kontrolli all hoidnud. Või kas ikka on?

Et sõbrannadele muljet avaldada, korraldab Liina oma kolmekümnenda sünnipäeva puhul peo. Ta valib selle toimumise paigaks Läti piiri ääres üksildases paigas asuva maamõisa, sest tahab oma sõpradele pakkuda midagi väga erilist. Peojärgsel hommikul üksi ja poolalasti mererannas ärgates ei tunne ta ümbrust ära ning arvab, et sõbrad on ta maha jätnud. Peost ja läinud ööst ei suuda ta suurt midagi meenutada. Ekselnud mõnda aega tühjal rannal, leiab ta lõpuks ulualuse tillukeses räämas rannamajakeses, kus juba elab keegi. Peagi selgub, et ka mõis, kus pidu peeti, ei asu kaugel, kuid seal pole enam aisatki hingelist. Hüljatud paigast lahkumiseks võimalusi otsides leiab Liina majakeses elava võõra mehe magamisaseme peatsist tolle kirjutatud päevikud ning hakkab neid salaja lugema.