Впишите название книги, которая вам понравилась,
и выберите наиболее похожую на нее.
Книги, похожие на «Stephanie Danler, Magusmõrkjas»
Imeilusas aedlinnas Marduse tänava vanas majas elab kirjanik Elisabeth. Temaga juhtub selle maja ees ebatavaline õnnetus ja ta hukkub. Pärast Elisabethi surma võtab maja üle tema noorem õde Eeva, kes ei olnud Elisabethiga aastaid suhelnud. Politseinikust mehe ja väikese lapsega end Marduse tänaval sisse seadnud, hakkab Eeva aimama, et tema uute naabrite elu pole hoolikalt võõbatud fassaadide ja klanitud eesõuede taga just niisugune, nagu välja paistab. Marduse tänaval on tulnud ette liiga palju kahtlasi surmajuhtumeid. Eevale tundub, et kõigil on midagi varjata ning kuidagi on need saladused seotud raamatuga, mida Elisabeth enne surma kirjutama hakkas. Elisabethi arvuti on aga kadunud nagu tina tuhka. Kui keegi ka Eeva enda elu kallale kipub, kibeleb ta õe kadunud käsikirja kiiresti üles leidma.Aastail 2017–2018 Kanal 2-s jooksnud seriaali „Nukumaja” esialgne stsenaarium kandis pealkirja „Marduse põik”. Just Marduse põiktänaval ühes kaunis aedlinnas juhtusid kõik teleseriaalis näidatud põnevad sündmused. Ka Elisabeth ja Eeva, politseinik Tarmo ning nende naabrid on sarjast tuttavad tegelaskujud. Kuid see lugu, mis juhtub nendega siin raamatus, on sootuks teistsugune kui see, mida ekraanil nähtud.
„Ära võetud” on psühholoogiline thriller, milles keskendutakse peamiselt peategelase aistingutele ja tajule. Romaan võitis kirjanduskonkursil „Bestseller 2015” esikoha ilukirjanduse žanris.Angelika on noor naine, kes leiab end ühel päeval tühjast majast. Teadvusele tulles mõistab ta, et ta ei mäleta, kes ta on ja et ta ei tea, mida temaga tehtud on. Füüsiliselt nõrgana ja psüühiliselt haprana alustab ta eneseleidmise teekonda, mis on täis painajalikke flashback’e, hirmu ja ebakindlust. Naabermajas elava Oliveri abiga hakkab ta kild killu haaval avastama, mis viimase paari aasta jooksul – temalt ära võetud aastate jooksul – toimunud on.„Olen kindel, et hullumeelselt lahedal lapsepõlvel koos oma kahe venna ja sõpradega siin Kuusalu metsade ja niitude vahel on oma osa minu romaanide sünniloos. Võid vahel leida mind imelikest kohtadest katsetamas uusi teooriaid või esitamas võõrastele mõttetuna tunduvaid küsimusi. Ajal, mil ma parasjagu klaviatuuri ei togi, tegelen enamasti spordiga, loen raamatuid, laulan ja reisin. Viimased Ghana-reisid said tõukeks ka mu esimese raamatu „Jälitatav” (2015) sünnile.”„Ma usun, et Reelika Lootuse nime kuuleme kunagi ka rahvusvahelises raamatumaailmas. Ta on noor ambitsioonikas naine, kellel on olemas anne, julgus ja tahe areneda. Lisaks valdab ta suurepäraselt oskust panna oma kirjutatud ridade vahele see salapärane „miski”, mis ei lase raamatut käest panna, enne kui lugu läbi.” – Tiina Ristimets –
Elu 2000. aastate alguse Tartu politseis kulgeb pealtnäha sama rahulikult kui elu Tartu linnas. Tegelikkuses aga on politseis käimas halastamatu võimuvõitlus. Sisepinged ja ebaterve konkurents kriminaalpolitsei erinevate üksuste vahel on väljunud kontrolli alt. Juhid on jõuetud probleemi lahendama ja on valinud jaanalinnumeetodi.Selle võitluse peategelaseks on noor narkokuritegude talituse juht Raul Jarin, kelle elu võtab ühel hetkel kõige ootamatuma pöörde.Väljamõeldud sündmuste ja tegelastega romaani idee pärineb tegelikult aset leidnud juhtumist. Autor on ka ise töötanud Tartu kriminaalpolitseis, mistõttu raamatulehekülgedel on aimatavaid sündmusi ja tegelasi, kes võivad hea kujutlusvõime korral tahes-tahtmata kedagi või midagi meenutada. Tõeste ja väljamõeldud sündmustega mängides ja nende piire kombates ning hägustades oli autori eesmärk kirjutada eelkõige lugu, mida oleks nauditav lugeda. Pinget lisavad varasemalt vähe kajastatud kriminaalpolitsei siseelu ja vanglakambrites toimuva kirjeldused. Sõprus pannakse siin proovile väga ekstravagantsetes oludes. Loomulikult ei puudu ka meie igapäevaelule nii omased ja kahjuks tavalised nähtused, nagu reetmine, omakasupüüdlikkus, kahjurõõm.
Haarderite perekond elab rahumeelset elu väikesel saarel ja armastusest ses peres puudu ei ole. Aga mis saab siis, kui leebet meest tabab üks kaotus teise järel ja viimaks mõtegi kaotusest talumatuks muutub?Võibolla põgeneb ta kõige eest. Võibolla otsustab ta tappa omaenda ema. Surnuks kuulutada oma laps. Lasta hääbuda oma naisel. Võibolla vajub ta asjadesse, millest loobuda ei suuda. Võibolla.Ja kuidas kasvab armastatud laps pahupidi maailmas, kus hea on halb ja õige on vale, kus pimedus on valgus ja surnud on elavad? Laps, kes ei tohi võõrastega rääkida. Ja kes ei kahtlegi, et isa hoiab teda vanas konteineris peidus puhtast armastusest.„Vaik” on kaunis lugu õrnusest, armastusest ja ustavusest. Ning see on kohutav lugu kaotushirmust, kinnihoidmisest, kokkuvarisemisest, paranoiast ja tahtmatust julmusest.Ane Riel (s 1971) debüteeris romaanikirjanikuna raamatuga „Liseleje lihunik” (2013). „Vaik” valiti 2016. aastal Taani parimaks põnevusromaaniks ja samal aastal võitis teos Põhjamaade kriminaalkirjanduse auhinna Klaasist Võti.
Hendrik Groeni ülimenukate salapäevikute eellugu
Hendrik Groen ja Evert Duiker, truud sõbrad nii heas kui halvas, on 70+ ja naudivad rahulikku vanaduspõlve. Nad käivad teineteisel külas, mängivad malet ja räägivad elust. Ühel päeval on aga rahu rikutud, kui Evert ilmub Hendriku poole, üllatusena kaasas väike külaline. Meeltesegaduse hoos on ta endaga kaasa toonud hetkeks valveta jäetud võõra lapsevankri koos lapsega. Evert peab seda algul heaks naljaks, Hendrik aga arvab vastupidi. Lapsehoidjatena käituvad sõbrad väga eeskujulikult, nuputades samal ajal, kuidas väiksekest võimalikult kiiresti ja märkamatult vanematele tagasi toimetada. Kuid tahtmatust kasuvanemlusest loobumine ei osutugi nii lihtsaks, sest kadunud lapsega seoses on omad huvid ka kooli haldusjuhil, linnapeal ja nii mõnelgi teisel.
„Väike üllatus“ on kolmas osa Hendrik Groeni raamatusarjast. See ei räägi Hendriku ja Everti elust hooldekodus, kus nad kõik pea peale pööravad, vaid ajast, kui mõlemad veel oma kodus elavad ja teineteisel külas käivad. Muul ajal tegeleb Hendrik eelkõige maailmaparandamisega, saates ajalehtedele kriitilisi lugejakirju, mis on sepitsetud talle iseloomulikus humoorikas stiilis.
Hendrik Groen ja Evert Duiker, truud sõbrad nii heas kui halvas, on 70+ ja naudivad rahulikku vanaduspõlve. Nad käivad teineteisel külas, mängivad malet ja räägivad elust. Ühel päeval on aga rahu rikutud, kui Evert ilmub Hendriku poole, üllatusena kaasas väike külaline. Meeltesegaduse hoos on ta endaga kaasa toonud hetkeks valveta jäetud võõra lapsevankri koos lapsega. Evert peab seda algul heaks naljaks, Hendrik aga arvab vastupidi. Lapsehoidjatena käituvad sõbrad väga eeskujulikult, nuputades samal ajal, kuidas väiksekest võimalikult kiiresti ja märkamatult vanematele tagasi toimetada. Kuid tahtmatust kasuvanemlusest loobumine ei osutugi nii lihtsaks, sest kadunud lapsega seoses on omad huvid ka kooli haldusjuhil, linnapeal ja nii mõnelgi teisel.
„Väike üllatus“ on kolmas osa Hendrik Groeni raamatusarjast. See ei räägi Hendriku ja Everti elust hooldekodus, kus nad kõik pea peale pööravad, vaid ajast, kui mõlemad veel oma kodus elavad ja teineteisel külas käivad. Muul ajal tegeleb Hendrik eelkõige maailmaparandamisega, saates ajalehtedele kriitilisi lugejakirju, mis on sepitsetud talle iseloomulikus humoorikas stiilis.
Понравилось, что мы предложили?