Книги, похожие на «Sylvain Neuvel, Magavad hiiglased. Themise failide esimene raamat»

Veetlev tubakapoe perenaine Flavia on ammu ja lootusetult armunud oma alalisse klienti, kes aga on tema vastu täiesti ükskõikne. Meeleheitest läheb Flavia mehele, kuid mitte eriti kauaks. Mehe reetmine ja lahutus viivad ta täielikku depressiooni. Siinkohal viib saatus ta kokku lõbusa Diegoga, kes, märgates kurbust kaunitari silmades, teeb talle ettepaneku õppida mambot tantsima – sest selle tantsu rütm ei sobi kokku kurbusega.

Ühel talveõhtul sisenevad kolm terroriorganisatsioonile Daesh truudust vandunud inimest Göteborgi raamatupoodi. Sinna on kutsutud esinema koomiksikunstnik, räägitakse sõnavabadusest ja jumalateotamisest. Kunstniku esinemise katkestab püstolipauk, puhkeb paanika ja kõik poes viibijad võetakse pantvangi. Kuid üks kolmest ründajast, noor naine, kelle ülesandeks on vägivalda filmida, pöördub rünnaku ajal oma kaaslase poole ja sosistab: „Kõik on vale. Me ei tahtnud siia tulla. Me peaksime jalga laskma.“Kaks aastat hiljem kutsub seesama naine kohtupsühhiaatriakliinikusse kirjaniku, kelle raamatuid ta on lugenud. Ja kirjanik läheb, ehkki vastumeelselt, sest tahab tuua selgust müsteeriumisse, kuidas sattus Belgia tüdruk äkki Rootsi, mäletamata oma nime ja oskamata enam oma emakeelt.„Nad upuvad oma emade pisaratesse“ on lugu tänapäeva maailmast, lootusest ja lootusetusest, sõprusest ja reetmisest. See on düstoopia apartheidiühiskonnast, kus Euroopa väärtused on muutunud totalitaarseteks tõekspidamisteks, kuid ka lugu julgest katsest luua alternatiivseid versioone kohutavaks tulevikuks.Johannes Anyuru (snd 1979) on Rootsi kirjanik ja luuletaja. 2003. aastal debüteeris ta luulekoguga „Det är bara gudarna som är nya”(„Uued on vaid jumalad”). Ta on avaldanud kolm luulekogu ja neli romaani, pannud luulet räpivormi, kirjutanud ka teatrile. Teda on tunnustatud mitme auhinnaga. 2017. aastal sai ta Rootsi mainekaima kirjandusauhinna – Augustipreemia – romaani „Nad upuvad oma emade pisaratesse“ eest.

Ema jutustas isa leinavale Blancale muinasjutu sellest, kuidas otsiti lauset, mida sobib kasutada iga olukorra kohta. Selles loos pakuti pärast pikka arutelu välja „Ka see läheb mööda“. Ema lisas: „Valu ja kurbus lähevad mööda, samamoodi nagu eufooria ja õnn.“Nüüd suri Blanca ema ja see romaan, mis algab ja lõpeb surnuaial, räägib kaotusest, lähedase puudumise valust. Kurbusest hoolimata jääb alles mälestus koos elatust ja õpitust ning sõbrannade, laste, Blancale oluliste meeste ja seksi kaudu saab elu uuesti mõtte. Sest need, keda oleme armastanud, ei saa niisama lihtsalt ära kaduda.Milena Busquetsi aus ja kohati halenaljakas raamat „Ka see läheb mööda“ on saamas rahvusvaheliseks fenomeniks, mis on juba tõlgitud mitmekümnesse keelde.

Mõrvalood Kopenhaagenis. Kørneri ja Werneri teine luguKopenhaagenis on sügis. Linna kohal ladistab paduvihma, kui südalinna purskkaevust leitakse alasti naise laip. Surnukehal on kummalised sümmeetrilised sisselõiked ja ta on verest tühjaks jooksnud – seesugust mõrvaviisi ei ole politsei kunagi varem näinud.Uurimine viib inspektor Jeppe Kørneri ja tema kolleegid arstide ja õdede, patsientide ja lähedaste sekka, tervishoiusüsteemi, kus mured on tõsised ja ambitsioonid suured. Jeppe paariline, Anette Werner on sünnituspuhkusel ja tema asemel on Jeppe kaaslaseks pikaldane vanemaealine inspektor Falck. Anette omakorda püüab sisse elada emarolli ja samal ajal omal käel juhtumit uurida. Viimane on kergem kui esimene. Aga sugugi mitte ohutu.Ja kuidas läheb nuuskur Esther de Laurentil? Teda vaevab raskemeelsus ja ta külastab psühhiaatrit, kes varjab ise tumedaid saladusi. Võrk tõmbub koomale, aga kelle ümber? Kas võrku jäävad need, kelle vaim on habras, või teised, kes nende eest hoolt kannavad?Katrine Engberg on edukamaid Taani naiskrimiautoreid. Tema raamatuid on avaldatud enam kui 15 keeles. Kopenhaageni Østerbro linnaosa on Katrine kodu juba tema lapsepõlvest saati, praegu elab ta seal koos oma poja ja mehega.