Книги, похожие на «Anton Hansen Tammsaare, Mäetaguse vanad»

"Seesama jõgi" on 2007. aastal ilmunud autobiograafiline romaan. Teos jutustab kolmandas isikus üliõpilasest noormehe, kelle nime ei nimetata, naissuhetest ja eneseotsingutest.

Nona on 17-aastane koolitüdruk, kes lõpetab oma elu. Keegi ei tea, miks. Enne surma oli ta endale hankinud tuttuue mobiiltelefoni. Siim on 42-aastane laenuhaldur, kes lõpetab oma elu. Keegi ei tea, miks. Enne surma oli ta endale hankinud tuttuue mobiiltelefoni. Hugo on noor politseiuurija, kes ei suuda leppida, et Nona ja Siimu surma põhjus jääb teadmata. Ülemuste soove trotsides asub ta juhtumeid lahendama ja tema ees rullub lahti lugu, mida tal endalgi on algul raske uskuda. Meinart on täiesti tavaline mees. Nii tavaline, et tänaval teda keegi isegi ei märka. Kuid see-eest märkab tema teisi. Kui Meinart kellegi ellu ilmub, vapustab tolle lähedasi peagi enesetaputeade. Aga kas vabasurm oli ikka … vaba surm? Johannes Kivipõllu kriminaalromaan käsitleb tundlikku enesetaputeemat. Ses mõtlemapanevas teoses analüüsib autor manipuleerimise ja mõjutamise tagamaid ning näitab, kui hõlpsasti võib üksijäetud ja haavatav inimene muutuda tööriistaks kellegi pahatahtliku käes. Johannes Kivipõllu sulest on varem ilmunud romaanid „Pööris” (2018) ja „Põrge” (2018).

Tunnustatud soomerootsi kirjaniku Kjell Westö uusima romaani tegevus toimub 1938. aastal Helsingis. See oli aeg, kui maailma demokraatia oli ohtu sattunud, paremäärmuslikud meeleolud levisid üle maailma, ähvardamas oli uus sõda. Kõik need oma aja teemad, fašism, antisemitism, rassipuhtus jne kajastuvad ka romaanis. Tegelaste saatus peegeldab sõnumit: õiglus ei ole iseenesestmõistetav, õiglane saatus on privileeg.PÄLVIS PÕHJAMAADE NÕUKOGU KIRJANDUSAUHINNA 2014

Peeter Urmi esikromaan linnahaigla kirurgiaosakonna juhatajast, kelle ellu murrab haigus. […]„Ma ei taha surra,” sosistas ta enda ette.Ma pole kunagi olnud argpüks, aga ma ei taha surra. Errok seisis nii mitu minutit, kühmus ja vana oma mures. Sõrmed lõtvusid aegamisi ning põrandale kukkus kokkumuljutud paberinutsak. Ta vaatas seda imestunult, tõstis siis rahulikult üles ja viskas tuhatoosi. Ta ei tundnud mingit kahetsust. Korraks oli ta uuesti lootnud, surudes hirmu kaugesse mälusoppi, valades hilinenud armastusse kogu oma elutahte. See oli lühike sööst teisele poole kuristikku. Pidi ta endale seepärast etteheiteid tegema? Nüüd on kõik jälle omal kohal ja viimane sild on põletatud.Ingrid andestab mulle, andestab ühes unustusega. Aga enne seda tunneb ta mulle kaasa. See juhtub hilissügisel, sügisel on kaastunde värvid.[…]