Книги, похожие на «Geir Tangen, Maestro»

Toledo kirjastus„Talv Lissabonis“Romaani „Talv Lissabonis“ on nimetatud jam session’i rütmis põnevikuks. Pianisti Santiago Biralbo ja tema armastatu Lucrecia suhtele on takistuseks Lucrecia abielu kriminaalsuse piiril tegutseva Ameerika kunstismugeldaja Malcolmiga. Kui mängu tuleb röövitud kallihinnaline Cézanne’i maal, millest Biralbo midagi ei tea, algab ohtlik tagaajamine läbi San Sebastiáni, Lissaboni ja Madriidi, samal ajal kui lugeja kõrvus kõlavad džässirütmid ja silme ees vilksatavad film noir’ilikud kaadrid.„Talv Lissabonis“ on Muñoz Molina kõige tõlgitum romaan, mis kindlustas autorile suure menu ja pälvis ilmumisaastal nii riikliku kriitikute preemia kui proosaauhinna.Antonio Muñoz Molina (1956) on Hispaania romaanikirjanik. Ta on pälvinud arvukalt kirjanduspreemiaid, sealhulgas Asturia printsi auhinna (2013) olulise panuse eest maailmakirjandusse. Muñoz Molina on pärit väikesest Úbeda linnakesest Andaluusias, tema vanemad olid lihtsad põllutöölised. Ta on õppinud Granada ülikoolis kunstiajalugu ja hiljem Madriidis ajakirjandust. Üheaegselt kirjandusloominguga on ta kogu aeg teinud kaastööd päevalehtedele, alates 1995. aastast on ta Hispaania Kuningliku Akadeemia liige. Romaanikirjanikuna alustas Muñoz Molina 1986. aastal, kui ilmus „Beatus Ille“, ning ta on tänini üks Hispaania olulisemaid autoreid. Suurema tuntuse tõi talle just „Talv Lissabonis“ (1987), mis on tõlgitud 17 keelde.Praegu elab Muñoz Molina vahelduvalt New Yorgis ja Madriidis. Tema abikaasa Elvira Lindo on samuti kirjanik, temalt on eesti keeles ilmunud lasteraamat „Manolito Prillipapa“.

Noor mees ärkab haiglavoodis. Tal ei ole aimugi, kes ta on või kuidas ta sinna sai. Arst ütleb talle ta nime, aga ta ei mäleta seda. Ta ei mäleta midagi. Lootuses taastada enda unustatud minevik, hakkab Innokenti üles kirjutama killustatud mälupilte, mis viivad 20. sajandi algusaastate Peterburi, räägivad lapsepõlvest ja esimesest armastusest, jutustavad 1917. aasta revolutsioonist Venemaal ja sellele järgnenust. Aga kuidas suudab ta nii täpselt mäletada toonast aega – vestlusi, lõhnu ja hääli, kui kalendris on 1999. aasta ja mees on veel noor?Jevgeni Vodolazkini „Aviaator“ on osaliselt inspireeritud kirjaniku mentori, viis aastat koonduslaagris veetnud Vene akadeemiku Dmitri Lihhatšovi mälestustest. Päeviku vormis kirja pandud romaan ei keskendu siiski sedavõrd Venemaa heitlikule ajaloole, kui pigem igapäevaste pisiasjade – puudutuste, vestluste, häälte ja lõhnade – tähtsustamisele. Kas nendes peitubki õnn? Kolme tegelaskuju kirjelduste kaudu jõuavad lugejani armastus ja kaotusvalu ning realistlik pilt nii 20. sajandi algusaastate kui ka 1990. aastate Venemaa argielust ja tõekspidamistest. Romaan, millest leiab vihjeid nii Bulgakovi kõrgteosele „Valge kaardivägi“ kui ka Dostojevski „Kuritööle ja karistusele“, kindlustab Vodolazkini positsiooni Vene nüüdisaegsel kirjandusmaastikul.Jevgeni Vodolazkin, keda kutsutakse ka uueks Umberto Ecoks ja Venemaa Márqueziks, sündis 1964. aastal Kiievis ning elab Peterburis. Ta on vanavene kirjanduse, Venemaa keskaja ja folkloori ekspert ning erialateadmised on leidnud olulisel määral kasutust ka kirjaniku loomingus. Varasemalt on eesti keeles Vodolazkinilt ilmunud romaan „Lavr“ (2014), mis pälvis Venemaa maineka kirjanduspreemia Bolšaja Kniga ja Jasnaja Poljana auhinna. Vodolazkini teoseid on avaldatud enam kui 30 keeles.

See on kohutav raamat, möönan seda vastu vaidlemata ja kripeldava kahetsustundega. Mis sundis mind seda kirjutama? Õiguspärane vajadus oma laip enne kirstupanekut puhtaks pesta.Rootsi klassiku August Strindbergi aastail 1887–1888 prantsuse keeles kirjutatud skandaalne romaan oma esimesest abielust parunessi ja näitlejanna Siri von Esseniga, mis pakkus talle nii ülimat õnne kui ka tohutuid kannatusi ja andis rikkalikku materjali edasiseks loominguks. „Hullu mehe kaitsekõne” avaldamiseks kodumaal kirjanik oma eluajal luba ei andnudki.

40ndates aastates pereema elu muutub saatuslikult päeval, mil ta satub orjapõlve psüühiliselt väärastunud ema ja poja maja keldrisse. Pere ja politsei pingutustele vaatamata ei suudeta teda seitsme aasta jooksul leida. Ühel päeval õnnestub tal eneselegi ootamatult põgeneda. Sellest päevast seisab ta hoopis rängemate küsimuste ees: kas ja kuidas on võimalik taastada kaotsiläinud aastaid? Kas iseennast üles leida on enam üldse võimalik? Autorist: Marje Ernitsat (s.1948) on nimetatud eesti produktiivsemaks kirjanikuks ja nais-Kaugveriks. Lõuna-Eestis Kanepi vallas elav kunstnikuharidusega autor alustas kirjutamist alles vanemas keskeas, kuid on pälvinud tunnustust mitmel romaanivõistlusel.