Книги, похожие на «Triin Sinissaar, Mäe tippu ja tagasi»

August 1939. Sõda terendub ähvardavalt, kui Cornwalli suvi lõpule hakkab jõudma. Summerhilli mõisas ootab kuueteistaastane Maddy murelikult oma õe Georgiana kojutulekut. Kui Georgie toob kaasa oma uue võluva kallima Victori, on kõik mehest vaimustatud. Ainult Maddy kahtlustab, et Victor pole sugugi see, kes ta paistab olevat …Tänapäev. Chloe abielu eduka ja tegusa Aidaniga kadestavad kõik. Nüüd, kui õhus on beebiuudised, tõotab nende elu muutuda täiuslikuks. Aga Chloe elus on ka tumedam külg ja kohtumine Madeleine’iga Summerhillis sunnib teda lõpuks sellega silmitsi seisma.Olles tõmmatud kaasa 1939. aasta salapärastesse sündmustesse, hakkavad mõlemad naised aru saama, kuidas pahaendeliste motiividega mees võib väänata tõde, et jõuda oma eesmärkidele.Kas mineviku mõistmine aitab Chloel astuda vastu tulevikule? Tema veel sündimata lapse turvalisus sõltub sellest.„Täiuslik suvelugemine.” Liz Trenow„Meeliköitev ja rahuldust pakkuv … Ilusasti kirjutatud.” Judith Lennox

Need novellid räägivad Eestist pärit tüdruku Anna elust Londonis, leitud armastusest ja edasirännust mehe kodumaale Prantsusmaale. Vahepeal satuvad kummalistel asjaoludel Anna kätte tuntud professori märkmed, milles viimane plaanis kirjutada romaani oma 19. sajandil Inglismaale tulnud esivanematest. Annale ei anna märkmed rahu, ta otsustab kirjutada kadunud professori romaani valmis… omamoodi. Autor Mare Grau: „Need lood on kummarduseks Londonile, millel oli väga tähtis osa minu kujunemises. London on mulle teine alma mater, nagu Tartu ülikool oli esimene. Samas on mu lood võõramaalasest, kes on Londonis siiski vaid külaliseks paljude teiste võõramaalaste seas. Kuivõrd saab ta seal lõplikult koduneda? Ent kas ta lapselapselapsed enam üldse mäletavadki, kust nende esivanem on tulnud – võõrana nende maale? Need lood on omamoodi teekond, rännak iseeneseks saamise poole, matk läbi keeltepadriku. Need on ka kummarduseks Prantsusmaale, minu uuele kodumaale, ja mälestusmärgiks Vanale Euroopale, rääkides sellest, et me kõik oleme ühesugused inimesed sõltumata sellest, kus ja milllal me oleme sündinud. Vanad dokumendid aegade hämarusest kõnelevad meiega, kui osata neid leida ja kuulata.”

See juhtub mitme sajandi pärast. Siis, kui viimase inimese viimase hingetõmbeni on jäänud tuhat aastat. Niko elab Berliinis. Tal on korter ja mõned sõbrad. Ta veedab oma päevi mängides, süües ja magades. Ta on täiesti normaalne inimene. Samasugune kui kõik teised selles tulevikus, kus masinad hoolitsevad inimeste nagu oma vanadekodus elavate vanemate eest. Selles vaikelus, kus inimestel pole enam funktsiooni, on midagi väljakannatamatut. Paljud löövad käega, ent Niko ootab, teadmata täpselt mida. Kõik muutub, kui ta näeb sajanditevanust filmi „Terminaator 2”, mille painajalik nägemus inimkonna tulevikust ei lase tal enam oodata. Niko sukeldub Vanasse Kultuuri, et kogeda eluiha nagu möödunud lugude kangelased. Ent uued läbielamised viivad ta vaimse kokkukukkumise äärele. Kui Niko kohtab Verat, näib talle, et on viimaks leidnud tähenduse ja õnne. Aga see on kõigest lõpu algus. Meie kõigi jaoks.„Viimased tuhat aastat” on stsenarist Andris Feldmanise debüütromaan. 200 lk