Книги, похожие на «Triin Sinissaar, Mäe tippu ja tagasi»

20.45. Muidugi on tõsi, et olen palju kordi kujutlenud, kuidas lähen ultraheliuuringule koos Markiga ja kuidas Danieliga – aga ometi mitte mõlemaga korraga. Ikka veel vallalisele ja lastetule Bridgetile, kelle bioloogiline kell tiksub juba kuuldavalt valjusti, saab osaks üllatus, et ta on rase. Aeg-ajalt kipub selle vägagi teretulnud seisundiga seotud rõõmu varjutama aga päris oluline ja vastikult ebamugav küsimus: kes on lapsukese isa? Kas lugupeetud ja korralik Mark Darcy, silmapaistev inimõiguste eestkõneleja? Või hoopis võluv ja vaimukas Daniel Cleaver, silmapaistev jobukakk? 19.00. Jääb mulje, nagu oleks nende kehastuses tegu ühe täiusliku mehe kahe poolega, kes üritavad terve elu teineteist üle trumbata. Ja nüüd etendab see komplekt oma näitemängu edasi mu kõhus. Juba tuntud headuses humoorikas ja liigutavas loos, mis räägib lapseootuspaanikast ja emadusõndsusest, aga ka seltskondlikust, töisest, tehnoloogilisest, kulinaarsest ja sünnituspabinaga koos käivast kaosest, on Bridget Jones – globaalne nähtus ja kogu maailma kõige armastatum üksiklane – tagasi, kõht ees. HELEN FIELDING on kirjutanud Bridget Jonesist raamatud „Bridget Jonesi päevik“, „Bridget Jones: täitsa lõpp“ ja „Bridget Jones: poisi järele hull“. Üksiti kuulus ta ka nende raamatute põhjal valminud filmide stsenaristide hulka. „Bridget Jonesi beebi: päevikud“ on tema kuues romaan. Tal on kaks last ning ta elab vaheldumisi Londonis ja Los Angeleses. „Helen Fielding on humoorikamaid briti autoreid ja koomiline Bridget Jones on geniaalne tegelaskuju.“ – Nick Hornby „Säravalt humoorikad lood!“ – Salman Rushdie

Käesoleva romaaniga lõpetab autor autobiograafilisel materjalil põhineva romaanide seeria, mis koosneb kokku seitsmest raamatust. Need on «Äravalitu» 1. ja 2. raamat, mis moodustavad telije, millega suuremal või vähemal määral põimuvad «Kaksikelu» ja «Lummetallatud rada». Romaanid «Majad jõe ääres» ja «Elutöö» jutustavad vagurast ja hellikust poisijõnglasest, tema kujunemisest ebakindlaks ja tuge otsivaks nooreks meheks ning lapslike illusioonide purunemisest. «Kaldaliiva» jätkab seda teemat juba kogenud mehe silmade läbi, kes lõpuks jõuab äratundmisele, et igal inimesel on õigus valida oma tee ja et saatus aitab ainult julgeid. Kokkuvõttes moodustab nendest raamatutest ülevaade ühe eestimaise suguvõsa käekäigust 20. sajandil. Aga kõigepealt räägib see tõepõhine raamat Saatusest, tema kummalistest keerdkäikudest. Uskugem Saatust, aga ärgem jätkem kõike tema hooleks!

Gerald Durrell (1925–1995) oli loodusuurija ning kirjanik. Mõni aeg pärast pereisa surma kolis Durrellide pere Inglismaalt Korfu saarele, kus elati aastatel 1935–1939. Elust Korful on Durrell kirjutanud veel kaks raamatut – «Linnud, loomad ja sugulased» ning «Jumalate aed». „Minu pere ja muud loomad“ on lugu humoorikas lugu loodusest, perekonnast ja elust ühel kaunil saarel. Just Korful tärkas Gerald Durrelli loodushuvi, ta käis hiljem kümnetel ekspeditsioonidel üle terve maailma, asutas loomaaia Jersey saarel ning tegutses aastaid väljasuremisohus haruldaste loomaliikide säilitamise nimel. Tema vend Larry, kellest sai mõjukas kirjanik Lawrence Durrell, elas Korful ja teistel Kreeka saartel ka pärast Teist maailmasõda ning kirjutas need oma paljudesse romaanidesse ja reisikirjadesse.Korfu-triloogia põhjal on valminud ka telesari „The Durrells“, mille esimene hooaeg jõudis ekraanile 2016.

„Politsei” on Jo Nesbø kümnes romaan andekast mõrvauurijast Harry Holest, kes seekord ei saa oma kolleege aidata.Haiglas lebab raskelt vigastatud mees, kelle palat on politseivalve all. Vaid vähesed teavad, kes ta on. Samal ajal toimub Oslos üks mõrv teise järel. Kurjategija on sihikule võtnud politseinikud, kes on uurinud tapmisi, mis on jäänud lahendamata. Ta meelitab politseinikud endistesse kuriteopaikadesse ja tapab nad samamoodi, nagu mõrvati siin samas eelmised ohvrid. Uurijad usuvad, et kui neil õnnestuks aru saada kurjategija motiivist, siis suudaksin nad ta ka kinni püüda. Kõik nende pingutused jooksevad aga liiva ja tapatalgud jätkuvad.Harry Hole on eesti lugejatele varasemast tuttav muuhulgas raamatutest „Kummitus“, „Soomussüda“, „Lumememm“ ja „Muretu“.480 lk

Kui Korede õhtusöögi katkestab ta õe Ayoola telefonikõne, siis ta juba teab, mida temalt oodatakse – pleegitaja, kummikindad, raudsed närvid ja häirimatu kõht. See oli juba kolmas kallim, kelle kaunitarist Ayoola „enesekaitseks“ teise ilma saadab, ja kolmas jama, mille Korede peab ära klaarima – nii otseses kui kaudses mõttes.Korede teab, et ta peaks politseisse minema, aga ta armastab oma õde ‒ ega ilmaasjata ei öelda, et pere on alati kõige olulisem. Pingete leevendamiseks käib haiglas õena töötav Korede pihtimas ühele koomapatsiendile, kelle ärkamiseks pole enam lootust.Ja siis ühel päeval hakkab Ayoola käima kohtamas sümpaatse noore arstiga haiglast, kus Korede töötab – enamgi veel, Korede on temasse salamisi juba pikka aega armunud. Ta ei taha, et too lõpetaks vereloigus, nuga seljas … Ja siis ärkab ootamatult mees, kellele Korede on pihtimas käinud.Koredel seisab ees mitu rasket valikut.„Minu õde, sarimõrvar“ on musta huumoriga vürtsitatud lugu verest, mis on paksem kui vesi … ja mida on märksa tülikam vaiba seest kätte saada.