Книги, похожие на «Ю Несбё, Macbeth»

„407 Karaati“ on erootiliste sugemetega psühholoogiline kriminaalromaan, milles segunevad Londoni kõrgseltskond ja Vene allilm. Lugeja satub rahvusvahelise kuritegevuse maailma, kus räpased teod on peidetud säravate maskide taha, kus kõigi põhimõtetel on murdumispunkt ja usaldust saavad endale lubada vaid surnud. Juudi lesele pärandatud briljanti asub jahtima Moskva parim petuskeemide meister, kes kasutab ohvri südame võitmiseks 17nda sajandi Prantsuse õukonna võrgutamiskunsti. Saatuse vangerdus muudab aga paarisuhte painavaks armukolmnurgaks, millest kellelgi pole võimalik tervena välja tulla. Loo pealispinna alt kooruvad välja üha uued ja šokeerivamad infokillud, mis kogu algselt kavandatud süsteemi lõhki löövad. Sündmuste keerises saavad omadest verd ihkavad võõrad ning senised vaenlased avastavad end tahtmatult abimeeste rollis. Londoni kõrgseltskond ja Moskva kriminaalid mõtlevad üksteise võidu välja skeeme, mis neil tekkinud kaoses pinnale aitaks jääda. Just siis, kui situatsioon näitab laabumise tundemärke, selgub, et käimas on elu ja surma piiril balansseeriv topeltmäng, milles ükski osalejatest ei aima, et tegelikult toimub kulisside taga midagi muud. Keegi on salamisi olukorda oma kontrolli all hoidnud. Või kas ikka on?

Ma sattusin Raudiku külla esimest korda siis, kui piiritsooni tulnud võõrast igal sammul valvati ja jälgiti, sest suur Nõukogude riik oli oma piiride puutumatuse pärast alalises hirmus. Mind võlus selle paiga kaunis loodus ja ahistas see, et seal peremehetsesid võõrastes mundrites inimesed, kes olid Eestimaa ja eestlaste peremeesteks saanud. Saatuse tahtel olen hiljem käinud Raudikul kümnete aastate jooksul, elanud kaasa selle rannikuküla allakäigule ja tundnud rõõmu, et lõpuks on elu selles kodututega asustatud külas hakanud ülesmäge minema. Ärgu otsitagu selles romaanis konkreetseid paiku ja inimesi, sest tegevus võib toimuda mis tahes põhjaranniku külas. Meie maarahva käekäik on poole sajandi jooksul selleks piisavalt ühetaoline olnud.

Keegi ei pääse sellele saarele piisavalt lähedale, et näha nelja valvetorni ja elektriaiaga piiratud kuut hektarit eeskujulikku muru ning hoolikalt tasandatud nõlvasid, mille keskel asub ilmetu hoone – psühhiaatriahaigla patsientidele, kes valdavad äärmiselt salastatud teavet. Üksikpalatisse lukustatud erijärelevalve all läänetiiva 4. korrusel on hoolealune nr 5312, kes on hinnatud kõrge riskiga patsiendiks ja ravimeid täis pumbatud.Kuid patsienti nr 5312 eristab teistest üks oluline asjaolu – ta pole hull. Kui ta tahab ellu jääda, peab ta välja selgitama, missugused jõud ta haiglasse saatsid ja kes on valmis kõigeks, et ta elavate kirjast kustutada.