Книги, похожие на «Piret Bristol, Maailm, mis on hea. 2. osa: 1990–1992»

Politseiinspektor William Wistingu põnevik.Kui Töölispartei lugupeetud juhtfiguur Bernhard Clausen infarkti tagajärjel sureb, siis kutsutakse uurija Wisting kiirkohtumisele peaprokuröri juurde. Clauseni suvilast on leitud midagi, mis kuidagi ei passi kokku Clauseni tubli ja kristallpuhta poliitiku kuvandiga. Ohus võivad olla riiklikud huvid ning juhtumit peab uurima varjatult avalikkuse ja ajakirjanduse eest. Lisaks paarile väljavalitud politseitöötajale kutsub Wisting oma salajasse uurimisrühma ajakirjanikust tütre Line. Parteiveterani minevikus ristuvad mitme lahendamata kriminaalasja jäljed. 2003. aastal kadus Oppegårdis Gjersjø järve ääres kala püüdes noor mees ja üsna varsti pärast seda jõudis peaprokurörini kiri tekstiga: „Uurige tervishoiuminister Bernhard Clausenit seoses Gjersjø juhtumiga.“ Tookord ei pööratud vihjele suuremat tähelepanu ega uuritud seda. Juhuslikult on sama kadumislugu jõudnud ka Kripose lahendamata juhtumite eriuurimisrühma juhi Adrian Stilleri lauale ja Wisting mõistab vastumeelselt, et Bernhard Clauseni peidetud saladuste paljastamiseks vajab ta Stilleri abi.„Salatuba“ on teine osa Jørn Lier Horsti uues krimisarjas „Lahendamata juhtumite kvartett”.

Jõudnud elusügisesse, meenutab inimene paratamatult minevikku. Et olemine vähegi talutav oleks, tuleb leida jõukohast tegevust, mis on vajalik ja rõõmupakkuv. Nii on ka Voldemariga, romaanidest „Elujanu“, „Elamisjulgus“ ja „Elukargus“ tuttavaks saanud ettevõtliku ja kireva elukäiguga mehega. Lesepõlve pidav Voldemar tunneb üksindust, kuid elurõõmus ja reibas mees püüab sellele probleemile lahendust leida. Toris pensionäride jõulupeol kohtub ta meeldivate prouadega. Kas Voldemar leiab hingesugulase ja kuidas suhtub tütar isa püüdlustesse elu huvitavamaks muuta?Nostalgiasugemetega „Elusügis“ maalib värvika pildi Voldemari noorusest, sõja- ja kolhoosiajast ning pensionäride elust 2000. aastate alguse Eestis.

Õed Ella ja Roberta O’Callaghan ei ole aastakümneid omavahel rääkinud, neid lahutab sünge perekonnasaladus minevikust. Mõlemad elavad lagunevas Iiri mõisas ning suhtlevad ainult napisõnaliste sedelite abil, mida nad teineteisele esikusse jätavad. Kui neid ähvardab äkitselt pankrot, üritab Ella maja päästa, avades ballisaalis kohviku – Roberta suureks meelehärmiks.Kohvik saab hoo sisse ning kui seal asub tööle ameeriklanna Debbie, kes otsib oma bioloogilist ema, kistakse õed hoopis uutmoodi lahingusse. Kui Debbie hakkab uurima oma päritolu ja emaga juhtunut, põrkab ta kohalikus kloostris vastu vaikimist ja valesid. Ta on otsustanud tõe paljastada ning tõmmata loori lapsendamisskandaalilt, mis raputab nii kohalikku kogukonda kui sõjajalal õdesid.Jõuline ja terav „Ballisaali kohvik” on liigutav lugu kaotatud ja leitud armastusest.Ann O’Loughlin on tuntud Iiri ajakirjanik. Tema debüütromaan „Ballisaali kohvik” on ammutanud ainest Iirimaa vallasemade lugudest.

Norra autor Merethe Lindstrøm (snd 1963) alustas oma loometeed 1983. aastal. Sestpeale on tema sulest ilmunud ridamisi auhindadega pärjatud ja kriitikute üksmeelse tunnustuse pälvinud romaane ja novellikogumikke. Romaan „Vaikuse päevad” (2011) tõi kirjanikule Põhjamaade Nõukogu 2012. aasta kirjandusauhinna ning on muuhulgas ilmunud ka eesti keeles (2013, tlk Riina Hanso). 2015. aastal ilmunud „Talvearhiivid” on Lindstrømi kaheksas romaan. Minajutustaja on perega kolinud suurlinnast eemale. Siin maamajas, keset avaraid välju, helendavaid päevi ja unetuid öid kirjutab ta romaani oma mehest. Ja iseendast. Sellest, mis tunne on elada koos inimesega, kellel on tihtipeale raske elus olla. Kirjutab hirmust ja ängist ning soovist kõige kiuste pinnal püsida. „Talvearhiivid” on valusalt aus ja sügavalt isiklik romaan. Teose keskmes on keerulised suhted, inimpsüühika haprus ja haavatavus, mis kandub edasi järgmistele põlvedele. See on lugu eksistentsiaalsest pimedusest, abitusest elu ees ja kõikevõitvast armastusest. Merethe Lindstrømi stilistiliselt kaunis ja kujundirikas keel, mis äratas tähelepanu juba romaanis „Vaikuse päevad”, mõjub „Talvearhiivides” veelgi intensiivsemalt ja ehedamalt.