Книги, похожие на «Piret Bristol, Maailm, mis on hea. 1. osa»

Selle raamatu lühikokkuvõte võiks kõlada: 500 lehekülge puhast satiiri.Kirjutatuna kaheksakümnendate keskel on satiir loomulikult tollase ühiskonna aadressil (aru ma ei saa miks autorit pokri ei pistetud?), kuid tegelaskujud nagu demagoog, aktiivne loll, karjerist, pisikorruptant ja mõtteloid inimene on aktuaalsed tänagi.Ka lõualõksutaja tüüp, millised toona punaparteis suuga suurt linna tegid on igapäevased külalised meiegi meediapildis.Nagu lubatud sai: Satiir, kuid ei, tegelikult on tegemist ikka vägagi tempoka seiklusromaaniga mida läbib punase joonena tegelane justkui Ilfi ja Petrovi kelmiromaanist «Kuldvasikas» (millele autor ka vihjab).Kui me toome segaduse tekitamiseks mängu veel miljon rubla, natuke armastust, ja lubame, et romaanis näksatakse neidist rinnast ning et olulist rolli mängib ka labidas ja hullumajastki pole pääsu, siis usute vast küll, et igav see raamat ei ole!Mõnusat lugemist!

Kaugel metsakolkas soode keskel jääb teadmata kadunuks üks mees. Asja uurima asunud uus konstaabel Madis avastab üllatusega, et see pole sugugi ainus selline juhtum: aastate jooksul on külast kadunud juba neli meest. Nad kõik on olnud kas täies elujõus poissmehed või lahutatud mehed ning lahkunud lausa üleöö. Millegipärast on eelmine piirkonnapolitseinik jätnud kõik kadumislood uurimata, kuid uus konstaabel sellega ei lepi. Tänu kõiketeadvale ja lobisemishimulisele vanaprouale Astale saab ta peagi teada, et kõigil kaduma jäänud meestel oli midagi pistmist metsatalus suvitava Marjuga. Too on kaunis ja toimekas naine, kelle tema ambitsioonikas abikaasa alatasa üksi jätab. Marju tunneb taimetarkust ja mõjub meestele suisa nõiduslikuna – just nagu tema vanaemagi omal ajal. Marju võlude suhtes ei jää ükskõikseks ka Madis. Kui teadmata kadunute juhtumitest saavad hämarad mõrvalood, tuleb Madisel nii pidada võitlust südame ja mõistuse vahel kui ka võidelda oma elu eest.Pille Simoni esikteos „Murakamoos“ kirjeldab kolkaküla inimsuhteid ja eripärasid, romaanis põimuvad tänapäevased tegemised ja ammused uskumused.

Rootsi kirjanik Johannes Anyuru on kirjutanud romaani oma isast, kelle suurim unistus oli saada lenduriks. Ta saadeti 1960.aastatel Ugandast Kreekasse hävituslenduriks õppima, kuid tema kodumaal toimunud riigipööre tegi ta unistusele lõpu ning temast sai pagulane. Mõtlikult ja poeetiliselt, kohati veidi unenäoliselt liigub autor koos isaga läbi aastate ja sündmuste, mis on lõpuks seotud tema enda, nahavärvi ja identiteedi, ajaloo, isa ja poja looga.Johannes Anyuru sündis 1979. aastal Rootsis, tema isa on pärit Ugandast ja ema rootslanna. 2003. aastal debüteeris Anyuru luulekoguga „Det är bara gudarna som är nya”(„Uued on vaid jumalad”). Ta on avaldanud mitu luulekogu ja kaks romaani, pannud luulet räpivormi, kirjutanud ka teatrile. „Paradiisist tuli torm” sai 2012. aastal Svenska Dagbladeti kirjandusauhinna ning see romaan on tõlgitud paljudesse keeltesse.

Meie Aja Kangelane, mu armulised härrad, on tõepoolest portree, kuid mitte ühest inimesest: see portree on koostatud kogu meie sugupõlve pahedest, nii nagu nad on. Teie ütlete mulle, et inimene ei või olla nii halb, aga mina ütlen teile, et kui te olete uskunud igasugu traagiliste ja romantiliste kurjategijate olemasolu, miks te siis ei usu Petšorini tõelikkust? Kui te olete imetlenud hoopis hirmsamaid ja inetumaid väljamõeldisi, miks siis see iseloom ei leia isegi väljamõeldisena teie silmis armu? Kas sellepärast, et temas on rohkem tõde, kui teie seda sooviksite?Raamatu peategelane Petšorin on noor ja nägus ohvitser, kellel oleks elus justkui kõik olemas. Ometi tunneb küüniline ja kirglik mees pidevalt igavust ja seletamatut igatsust millegi kaugelasuva, suure, ülla ja kättesaamatu järele. Seda püüab ta leevendada rohkete naisvallutustega, aga mõistab peagi, et ei ole võimeline kellessegi jäägitult armuma. Otsides teravaid elamusi, ta riskib oma eluga duellidel ja Vene ruletis, aga saab aru, et ka see ei tekita temas mingeid emotsioone või elujanu. Seiklushimuline hing ei luba tal üheski kohas paikseks jääda ega üheski suhtes tõelist armastust leida. Nii hukutab ta igavusest enda ümber süütuid inimesi, ise ometi rahu leidmata. See on raamat ühe noore mehe eneseotsingutest, keda keegi ei mõista. Kuid kas Lermontovi aja kangelane erinebki palju meie aja inimesest? Maailmakirjanduse kuldvarasse kuuluv „Meie aja kangelane“ on Eesti koolides soovitusliku kirjanduse nimekirjas.