Книги, похожие на «Самюэль Бьорк, Ma reisin üksinda»

Pärast pikka ja erakordselt sündmusterikast elu jõuab Allan Karlsson vanadekodusse ja ühel päeval on paratamatult käes kolme numbriga tähistatav sünnipäev. Kohal on valla volikogu esimees ja kohaliku ajalehe esindaja. Allanile on aga ees terendav nii vastumeelne, et ta ronib toaaknast välja ja põgeneb oma sünnipäevapeolt. Kiiruga haarab ta bussijaamast kaasa kohvri, mida tal paluti hetkeks valvata, ning peagi on tal kannul nii kurikaeltest kohvriomanikud kui ka politsei. Romaan jutustab Allani kuu aega kestnud tagaajamisest läbi Rootsi. Kuid see on ka reis läbi 20. sajandi ajaloo ja piiritult muretu Allani eluloo. Kuidas sattus Allan tulevase president Trumaniga õhtust sööma? Ja sõitis Churchilliga lennukis ning esimees Mao noore naisega jõelaeval? Ehkki Allanil puudub igasugune huvi poliitika ja religiooni vastu, kujunevad asjaolud siiski sellisteks, et ta mõjutab ainuüksi oma olemasoluga enamikku 20. sajandi olulisemaid sündmusi. Jonas Jonasson (s 1961) on ajakirjanik, kelle esikromaan „Saja-aastane …“ oli 2010. aasta enimmüüdud raamat Rootsis. Raamatut tõlgitakse juba 25 keelde ning selle põhjal valminud film jõuab ekraanile 2013. aasta lõpus.

Emma naaseb üle hulga aja Dublinisse oma võõraks jäänud ja hiljuti lahkunud isa päranduseasju korda ajama. Seda tehes hakkab tal kujunema pilt isa elust Grace’iga – emaga, keda Emma polnud tundnud. Oma isa mäletab ta vaid kui kohtunikku, kes oli kodus sama karm ja eemalolev kui kohtusaalis. Kohtuniku isiklikke asju läbi vaadates saab Emma oma ema kohta teada fakte, mis teda sügavalt vapustavad.Lugu murdmatust armastusest ning skandaalist, mis sai alguse 1950. aastate Dublinis ja jätkub läbi aastakümnete eri kontinentidel, mille käigus tulevad päevavalgele ammu maha maetud perekonnasaladused – „Kohtuniku naine” tõstatab küsimuse, kas armastus võib tõepoolest olla igavene.

Jutukogus on fiktiivsed pihtimused minategelaselt, kus ta on kirjeldanud oma elust läbi jooksnud mehi, tähestiku järjekorras. Kas peategelaseks on kogu aeg seesama naine või mitte, see jäägu lugeja otsustada.

Mis ühist saab olla esmapilgul nii erinevatel naistel? Blanche Marchem on imeline kaunitar, laitmatu reputatsiooniga seltskonnadaam, Trischa Wells aga tasane ja väärikas abikaasa, eeskujulik koduperenaine. Kuid selgub, et juhuslikult tutvunud naisi ühendab siiski miski. Kumbki pole nii õnnelik, nagu kõrvalseisjaile tundub. Ja siis otsustavad Blanche ja Trischa oma elu muuta…

Lugesin selle raamatu läbi. No ja mis ma oskan kosta. No ei tea kohe. Mõni lugu oli nagu natuke naljakas. Mõni ajas päris kõvasti naerma. Mõni lugu kippus väheke ropuks kätte, aga tuleb tunnistada, et jäi siiski elulisuse piiridesse. Üks lugu pani kaasa noogutama ja imestama, et kuidas ma küll ise sellistele praktilistele mõtetele pole tulnud. Päris mitmes kohas üllatusin, et muidu väga tõepärases loos astuti ainult tilluke sammuke reaalsuse piirist üle ning tulemus kohutas. Aga võib-olla on minu piirid lihtsalt kitsamad kui autoril? Kummaline on ka see, et autor minu nime kasutab. Algul olin pahane. Siis aga lõin käega – las kasutab, kui tahab. Ei viitsi nii tühiste asjade peale pahandada. Eks ma mõistan ka, et autori sooviks on palju raamatuid müüa. Ja kena pseudonüüm aitab ju sellele ainult kaasa. Pealegi on mu nimi väga huvitav. Ütleksin isegi, intrigeeriv: Lõuna-Eestist pärit vana perekonnanimi ja selle ees saksidelt laenatud eesnimi. Hakka või ise kirjutama. Armin Kõomägi