Книги, похожие на «Клэр Макинтош, Ma lasen sul minna»

Enn Vetemaa 1967 a. ilmunud Pillimees on tema teine lühiromaan peale Monumenti (1965). Suuresti jätkab autor tellimuskunsti ja ühiskonnakriitilisuse teemal. Romaani peategelane kirjutab oma õpetaja kohta hävitava artikli ning elab seda raskelt üle tegeledes enesepõletamise ja -haletsusega. […]Aga mina ei ole ju marionett! Ja tema – kaugeltki mitte Suur Traaditõmbaja!… Miks ma nii üldse mõtlen? Jutus, tema jutus on oma loogika küll. Kindlasti on Karrikul parem, kui mina teda ründan. Parasjagu leebelt, ja mitte ka liiga leebelt. Aga siiski, siiski – midagi on selles kõiges viltu, ma tunnen seda. Südamega tunnen. Ei, ma parem siiski ei astu Karriku vastu välja.[…]

Pratchettlikult vaimukas ja gaimanlikult koomikslik, täiesti pöörane ja naljakas lugu Viimastest Aegadest, nagu Johannese ilmutuse raamat neid näeb. Viimnepäev on lähedal ja kurjuse väed lasevad sündida antikristusel, kes aga inimliku (või õigemini taeva- või põrguliku) eksituse tõttu täiesti tavalise poisslapsega vahetusse läheb ja seetõttu põrguvägede vaateväljast kaob. Eksitust ei märgata aga enne, kui päris viimased päevad käes ja sellest sündiv segadus on muidugi piiritu. Asja muudavad keerulisemaks veel headuse ja kurjuse vägede „esindajate” sümpaatia maailma, selle asukate ja elu vastu ning lugematu hulk muid ettenägematuid tegureid.

Keskkooliõpilased lähevad klassiekskursioonile väikesele saarele. Ühe teismelise jaoks jääb see retk aga viimaseks. Tapetu surma uurides põrkavad Vistrik ja Rita kokku erinevate sotsiaalsete pahedega, mis end korraliku pereelu fassaadi taha peidavad.

Memme nõuandedSiin kaante vahel on kahe maal elava naise kirjavahetus, teemad katavad taluelu aastaringi: aiandus, põllundus, korilus, laut, aga vahele tuleb juttu ka virvatulukestest ja hingetoidust.Epp Petrone, kirjanik, ema ja perenaine Setomaal: “Oli kummaline kevad, koroonakriisi aeg. Ühtäkki taipasin, kui vähe ma tean, kui mult internet ära võtta. Ja taipasin, mismoodi olen tüüpiline rabeda katkestuste-kultuuri näide. Minu vanaema teadis poole rohkem asju kui mu ema ja mina tean ehk veerandit sellest, sest aeg muutus, elu läks kiireks, kõike sai poest, taluelukaugeid ahvatlusi oli palju. Aga mitte kunagi pole hilja juurde õppida ja rumalaid küsimusi pole olemas!”Väike Myy, vintske memm ja suure pere vanaema Rõugõ kihelkonna veerel: “Küllap on palju neid minuealisi, kes loevad mu targutusi ja muigavad, sest teavad seda kõike. Aga meil on kohustus oma järeltulijate ees. Kuidas teha moosi, kui suhkrut ei ole? Kuidas valmistada reha, kui seda poest osta ei saa? Kuidas pinnida vikatit, kui mõni isegi ei tea, mida see sõna tähendab? Püüan Epule vastates lähtuda just nendest oskustest ja teadmistest, mida oli vaja siis, kui kaubandus meile lihtsaid lahendusi veel ei pakkunud. Möödunud aasta ja koroonaaeg õpetas mullegi, et lihtsaid tarkusi tuleb alles hoida.”„Meie…“ on kirjastuse Petrone Print uus sari, harivad kogemuslood maaelust.