Книги, похожие на «Enn Nõu, Ma armastasin rootslast ehk Solleftea suvi»

Murray Leinsteri Hugo-auhinna võitnud jutustus «Uurimismeeskond» peaks kogumiku «Lilled Algernonile» vahendusel kõigile eesti ulmehuvilistele hästi teada olema. Kes ei mäletaks Kodiaki karusid Haputaigna Charley’t, Sitka Pete’i, Faro Nelli ja Kullatükki ning nende seiklusi Loren II kolooniaplaneedil. Vähem on teada, et Murray Leinster kirjutas neli üsna sarnase skeemiga ajakirjajuttu kokku raamatuks, mida ühendas Kolooniate Inspektsiooni vaneminspektori Bordmani tegelaskuju («Uurimismeeskonna» eestikeelses variandis Roane, kuna omal ajal tõlgiti ära just ajakirjaversioon), kelle tööülesanded viivad ta neljale väga erineva kliimaga kolooniaplaneedile erinevaid probleeme lahendama.

Mul on Sulle väike kingitus…Ühel päeval, kui ma puhkasin, käes teetass ja kõrval shokolaad ja olin ennast mugavasti tugitooli kerra tõmmanud, valge tekike peal, tahtsin lugeda või vaadata midagi väga ilusat, romantilist ja kerget. Ei leidnud seda.Hakkasin siis ise unistama ja panin selle kõik kirja. See oli väga nauditav!Loodan, et see on ka Sulle sama nauditav ja kerge lugemine, mida kinkida eelkõige iseendale või kindlasti ka oma BFF-le, sõbrannadele, emadele – ainult naistele!Kindlasti soovitan lugeda koos tassi hea tee, kohvi ja shokolaadiga või kes soovib, ka punase veiniga.Võta, istu, loe ja sukeldu lõõgastusse ning naudingusse!”– Melodia Seraph

Nagu ikka esmaspäeva hommikuti, sõidab 47-aastane Cécile Duffaut Troyes’st kell 6.41 väljuva rongiga koju Pariisi. Ta on nädalavahetusel külastanud oma vanemaid ja kiirustab nüüd tagasi abikaasa ja tütre juurde, samuti oma töö juurde eduka ettevõtte juhina. Täiskiilutud rongis jääb istekoht tema kõrval esialgu tühjaks, kuni peale väikest kõhklushetke istub sinna Philippe Leduc.Kakskümmend seitse aastat tagasi, õige lühikest aega, vaid mõne kuu, olid nad armastajad. Kuigi kumbki pole seda endale teadvustanud, on see nurjunud ja ebameeldivalt lõppenud lugu sügavalt mõjutanud nende edasist elukäiku. Sellal kui rong veereb Pariisi poole ja vaikus nende vahel hakkab rõhuma, muutuvad mälestused elavaks. Nüüd on neil aega poolteist tundi, et otsustada oma tuleviku üle.

Luulekogu.

„Kuule, see sipelgate söömise lugu. Miks nad su mammat sinna tahtsid viia? Sinna, noh…“ küsib Anna järgmisel päeval.„Siberisse?“„Jah, sinna jah.“„Neil oli palju raha ja ilus maja ja teistel oli kade meel.“Anna mõtleb. „No aga need teised oleksid siis lihtsalt võinud öelda, et tuleb teistega ka jagada.“…Siin lehekülgedel on ühe ema märkmed lobedatest lapsesuu-dialoogidest kuni valusate valikuteni, kus tuleb selgeks saada, kuidas lasta oma suureks sirgunud teismelisel minema lennata.Ja kuidas mõnikord tuleb emal oma pere maha jätta, et ise elama jääda. Aga haiguse märkamiseks ja tervenemislootuseks saab ta abi ikka samast – oma lastelt.