Книги, похожие на «Patti Smith, M-rong»

Järve äärest leitakse surnuks pussitatud noor naine. Keegi ei näi temast puudust tundvat, ka ei leia politsei surnukeha juurest ühtegi dokumenti. Tüdruku taskus on vaid üks hõbedane medaljon, millele on graveeritud rootsipärane nimi. Uurija Rebecca Lindeberg on sünnituspuhkusel, kuid ei suuda vastu panna soovile oma kolleege paeluva juhtumi lahendamisel aidata. „Ühtäkki oli tal tekkinud tunne, nagu oleks ta jälle tööl, nagu oleks ta taas veel keegi peale selle ülimalt üksildase tulevase ema, kes viimased kuud polnud inimestega õieti rääkinudki. „Martin… Räägi mulle sellest tüdrukust veel. Kas te siis mingeid tema asju ei leidnud, mis oleks aidanud teda tuvastada? Kotti, telefoni…?“ „Kotti ega telefoni me ei leidnud, ehkki terve see piirkond sai läbi otsitud. Võiks ju arvata, et tegu oli röövimisega. Samas, nende haavade järgi otsustades oli tegemist ikka väga tahtliku tapmisega. Aga ühe asja me siiski leidsime.“ Martin võttis oma pruunide kaantega mapi, avas selle ja võttis välja mõned fotod. „Me leidsime tema taskust medaljoni. Näed, sellise. See on hõbedast. Ja siia peale on graveeritud nimi.“ Fotolt oli näha ovaalse kujuga ja kergelt laineliste äärtega medaljon, mille keskele oli graveeritud väikeste korrapäraste trükitähtedega nimi. JENNY DAHLGREN.“ Rebecca Lindebergi sarjas on varem ilmunud raamatud „Enne kui on hilja“ (2015), „Kas keegi kuuleb mind?“ (2017) ja „Kommionu“ (2017). „Jenny Dahlgren“ on sarja eelviimane raamat.

Ühel talveõhtul sisenevad kolm terroriorganisatsioonile Daesh truudust vandunud inimest Göteborgi raamatupoodi. Sinna on kutsutud esinema koomiksikunstnik, räägitakse sõnavabadusest ja jumalateotamisest. Kunstniku esinemise katkestab püstolipauk, puhkeb paanika ja kõik poes viibijad võetakse pantvangi. Kuid üks kolmest ründajast, noor naine, kelle ülesandeks on vägivalda filmida, pöördub rünnaku ajal oma kaaslase poole ja sosistab: „Kõik on vale. Me ei tahtnud siia tulla. Me peaksime jalga laskma.“Kaks aastat hiljem kutsub seesama naine kohtupsühhiaatriakliinikusse kirjaniku, kelle raamatuid ta on lugenud. Ja kirjanik läheb, ehkki vastumeelselt, sest tahab tuua selgust müsteeriumisse, kuidas sattus Belgia tüdruk äkki Rootsi, mäletamata oma nime ja oskamata enam oma emakeelt.„Nad upuvad oma emade pisaratesse“ on lugu tänapäeva maailmast, lootusest ja lootusetusest, sõprusest ja reetmisest. See on düstoopia apartheidiühiskonnast, kus Euroopa väärtused on muutunud totalitaarseteks tõekspidamisteks, kuid ka lugu julgest katsest luua alternatiivseid versioone kohutavaks tulevikuks.Johannes Anyuru (snd 1979) on Rootsi kirjanik ja luuletaja. 2003. aastal debüteeris ta luulekoguga „Det är bara gudarna som är nya”(„Uued on vaid jumalad”). Ta on avaldanud kolm luulekogu ja neli romaani, pannud luulet räpivormi, kirjutanud ka teatrile. Teda on tunnustatud mitme auhinnaga. 2017. aastal sai ta Rootsi mainekaima kirjandusauhinna – Augustipreemia – romaani „Nad upuvad oma emade pisaratesse“ eest.

Kui liiga kaua pimedusse vaadata, vaadatakse sulle sealt lõpuks ka vastu…Pimedatel maanteedel hukkuvad üksteise järel noored naised. Kui esmapilgul tundub, et tegu on lihtsalt traagiliste liiklusõnnetustega, siis asjaolu, et kõik auto alla jäänud naisterahvad olid punapäised ning et õnnetuspaikades käib leinaküünlaid süütamas üks ja sama salapärane võõras, ei saa olla pelk kokkusattumus. Seda seaduspära uurima asunud ajakirjanik kaob aga jäljetult. Eva Niimand, kes on lugejale varasemast tuttav Katrin Pautsi raamatust „Politseiniku tütar”, töötab jällegi uudistereporterina. Eva ja tema uus kolleeg Gabriel otsustavad välja selgitada, mis kadunud ajakirjanikuga juhtus. Niidiotsad viivad väikesesse külakesse Muhumaal, mis varjab endas aga suurt saladust. Selle juured ulatuvad kohakese ajalukku ja on seotud iidse ohvrikiviga. Kurjus, mis vahepeal varjusurmas suikus, on taas pead tõstnud… Muhu saarel Manala talus sündinud ja praegugi seal elav Katrin Pauts töötas kümmekond aastat Õhtulehes uudiste- ja meelelahutustoimetuses. Praegu tegutseb ta vabakutselise teletoimetaja ja stsenaristina. „Tulekandja” on tema teine romaan.264 lk

Tänapäeva 2013. aasta romaanivõistlusel ära märgitud töö peategelane Heli teeb oma suvilas suurpuhastust ning avastab sahtlist paki vanu kirju ja päevikuid. Järjepanu hakkavad meenuma elu mitmeks aastaks määranud sündmused ning saatustmuutev juhuslik peoõhtu, kus ta leidis püsiva austaja, kes oli teisest rahvusest ja teiskeelne. Pärast valestimõistmisi, pärast väiksemaid ja suuremaid tülisid, teineteisele haigettegemisi nad vastu kõigi sugulaste tahet siiski abielluvad. Aga see pole Heli murede lõpp, vaid algus …