Впишите название книги, которая вам понравилась,
и выберите наиболее похожую на нее.
Книги, похожие на «Peeter Sauter, Luus»
Imeilus sünnipäevatort. Viis punast küünalt. Ootus. Ta ei osanud arvata, et see päev nii paljude inimeste elusid muudab. Palju aastaid hiljem ka kriminaalkomissaar Ewert Grensi ja infiltreeruja Piet Hoffmani elu. Zana tahtis oma viiendal sünnipäeval lihtsalt laulda „Õnne soovime sul“ ja mitte näha inimesi suremas. Anders Roslundi uus põnevik on pinev jutustus kättemaksust ja reetmisest, kui minevikusündmused kolme saatusliku päeva jooksul tänapäevas plahvatavad.Anders Roslund on kümne kriminaalromaani autor ning mitmete auhindade laureaat. Teiste hulgas on teda autasustatud Põhjamaade krimikirjanike suurima auhinnaga Klaasvõti, Suurbritannia krimikirjanike assotsiatsiooni parima tõlketeose Pistoda auhinnaga (International Dagger) ja Jaapani kirjandusauhinnaga Konomys parima rahvusvahelise põnevusromaani eest. Tema raamatuid on tõlgitud 36 keelde.Elu ja surma vahele jääb kolm päeva.
Õnnetus ei tule kunagi üksi, teadis vanarahvas öelda. Seda saab tunda ka Markus, keda tabab korraga mitu jama: ülemus on rahulolematu, abikaasa kuidagi võõraks jäänud, enesehinnang kipub kiiresti allamäge veerema. Kui siis ämm tuleb välja täiesti uskumatu süüdistusega, tunneb Markus, et eluisu hakkab ära kaduma. Just sel kõige hullemal ajal saabub tema ellu ootamatult Liisa – naine, kes sipleb samamoodi probleemidepuntras ja oskab seetõttu ära tunda ja aidata meest, kelle kannatustekarikas hakkab täis saama. Kahekesi proovivad nad tulla toime muredeportsuga, millest jaguks kümnele. Aga armastus ja teineteise hoidmine, elutahe ja soov mitte alla anda aitavad nad lõpuks taas valguse kätte.
Tuule Lind on avaldanud kaheksa raamatut: „Pööratud kuu“ (2008), „Päev algab öösel“ (2010), „Vale tõde“ (2011), „Eelijapäev“ (2012), „Ühe elu killud“ (2014), „Kättemaksukohuslane“ (2015), „Tavaline perekond“ (2016) ja „Liivakella helinal“ (2017).
Tuule Lind on avaldanud kaheksa raamatut: „Pööratud kuu“ (2008), „Päev algab öösel“ (2010), „Vale tõde“ (2011), „Eelijapäev“ (2012), „Ühe elu killud“ (2014), „Kättemaksukohuslane“ (2015), „Tavaline perekond“ (2016) ja „Liivakella helinal“ (2017).
Stiililiselt nõtke ja elegantne romaan on vanamoelise hingusega, meenutades 19. sajandi kirjandust. Tegevus on ajatu ja ruumitu, kätkedes salapära ja mõistatusi. Loo sisse on peidetud kummardused Alessandro Bariccole ja Clint Eastwoodile.
Kümme aastat pärast teenistusest lahkumist on Reacher niivõrd kättesaamatu, kui see Ameerikas üldse võimalik on. Tal pole ei telefoni ega kindlat aadressi ja seljakotis leidub üksnes kõige hädavajalikum. Kui vana võitluskaaslane sõjaväe päevilt leiab sellest hoolimata võimaluse talle sõnum saata, on Reacherile kohe selge, et asi peab olema tõsine.Frances Neagleyga kohtudes saab Reacher teada, et üks nende kunagise kaheksaliikmelise eriüksuse kaaslastest on jõhkralt mõrvatud. Reacher ja Neagley otsustavad üksuse uuesti kokku kutsuda, ent ootamatult selgub, et seda pole sugugi lihtne teha. Kõik vanad relvavennad on kuhugi kadunud. Joostes aja peale võidu ähvardava ohuga, püüavad endised võitluskaaslased lahendada mõistatust, mille vastused peituvad ühises minevikus. Üks on aga kindel: eriüksuslastega ei tasu tüli norida.
Kui peaksite oma elu kokkuvõtmiseks valima viis inimest, kes nad oleksid? Mida ütleksite toostiks, kui tõstaksite neist igaühe auks klaasi? Ja mida saaksite lõpuks teada enda kohta, kui kõik on öeldud?
Ühel juunikuu laupäevaõhtul tellib Maurice Hannigan Rainford House’i hotelli baaris viis erinevat jooki. Iga toostiga tervitab ta enda jaoks olulist inimest, jutustades nende kaudu loo oma elust, kahetsusest ja vaenust, armastusest ja õnnestumistest.Süü ja kadeduse, vääritimõistmiste ja valede võrku põimitud naabrite ja perekonna lugu on huvitavalt ajatu, justkui tahaks autor öelda, et elulõksud ei muuda tegelikult väga palju selles, mis on inimloomusele omane. Liigsesse nostalgiasse ja kurvameelsusse kaldumata ohjab Griffin meisterlikult üsna keerulist süžeed, luues luust ja lihast tegelaskujud, kes ei jäta lugejat ükskõikseks. Ta oskab hoida parajalt pinget vaheldumisi mitmel ajareal kulgevas narratiivis.
Anne Griffin on John McGaherni ja Hennessey New Irish Writing kirjandusauhinna võitja. Tema lühilugusid on teiste seas avaldanud The Irish Times. Ta on töötanud Waterstonesi ettevõtetes nii Dublinis kui ka Londonis ja lisaks erinevate heategevusorganisatsioonide juures. Dublinis sündinud Anne elab koos abikaasa ja pojaga Iirimaal Mullingaris. „Kui kõik on öeldud“ on tema esikromaan.
Ühel juunikuu laupäevaõhtul tellib Maurice Hannigan Rainford House’i hotelli baaris viis erinevat jooki. Iga toostiga tervitab ta enda jaoks olulist inimest, jutustades nende kaudu loo oma elust, kahetsusest ja vaenust, armastusest ja õnnestumistest.Süü ja kadeduse, vääritimõistmiste ja valede võrku põimitud naabrite ja perekonna lugu on huvitavalt ajatu, justkui tahaks autor öelda, et elulõksud ei muuda tegelikult väga palju selles, mis on inimloomusele omane. Liigsesse nostalgiasse ja kurvameelsusse kaldumata ohjab Griffin meisterlikult üsna keerulist süžeed, luues luust ja lihast tegelaskujud, kes ei jäta lugejat ükskõikseks. Ta oskab hoida parajalt pinget vaheldumisi mitmel ajareal kulgevas narratiivis.
Anne Griffin on John McGaherni ja Hennessey New Irish Writing kirjandusauhinna võitja. Tema lühilugusid on teiste seas avaldanud The Irish Times. Ta on töötanud Waterstonesi ettevõtetes nii Dublinis kui ka Londonis ja lisaks erinevate heategevusorganisatsioonide juures. Dublinis sündinud Anne elab koos abikaasa ja pojaga Iirimaal Mullingaris. „Kui kõik on öeldud“ on tema esikromaan.
Понравилось, что мы предложили?