Книги, похожие на «Aili Alavee, Luule, ametnik»

Clara on hiljuti oma kallima Markuse juurde kolinud, kui teda tabavad müstilised minestamishood. Ta ärkab ootamatutes kohtades ega tea, kuidas ta on sinna sattunud. Pealegi on tal ebameeldiv tunne, et teda jälgitakse. Üha meeleheitlikumalt püüab ta välja uurida, kes tema järele nuhib, ja kardab, et see võib olla kuidagi seotud aasta tagasi perekonda tabanud õnnetu surmaga. Mis Markuse endise naisega tegelikult juhtus? Kuidas saaks Clara võita mehe teismeliste tütarde usalduse, kui nood oma ema igatsevad? Ja miks on üks tubadest alati lukus? Samal ajal peab Clara keskenduma ülikooli lõputöö kirjutamisele. Teadvuse piire käsitlevatest psühholoogiaõpingutest saab viis, kuidas omaenda elus toimuvaga hakkama saada, kuid need viivad ta ka üha sügavamale tundmatusse. Rootslase Annika Widholmi esikromaan „Pööritus“ on haarav psühholoogiline põnevik.

Fjodor Dostojevski viimaseks jäänud romaani „Vennad Karamazovid“ (1880) keskseks teemaks on isade edasielamine oma poegades. Tegevustik keerleb provintsiaadlike Karamazovite perekonna ümber. Fjodor Karamazov kehastab kõike negatiivset: ta on liiderlik, toores ja salakaval. Neidsamu jooni kannab endas ka vanim poeg Dimitri, ent alatuse kõrval on ta suuteline ka täielikuks eneseohverduseks. Poeg Ivan on tõe eest võitleja, kes usub, et tee headuse juurde käib jumala salgamise kaudu. Ka noorim poeg Aljoša unistab headusest, ent tema meelest tuleneb see religiooni ja andestamise ühendusest. Need maailmavaated põrkuvad tegelikkusega, kui vana Karamazovi sohilaps, perekonna teener Smerdjakov viib kohutaval ja ootamatul moel ellu Ivani idee õilsast mässust. Vendade elu ja ideed põimuvad lahendamatute vastuolude puntraks.„Vennad Karamazovid“ on justkui tihendatud kokkuvõte kõigist ideedest, millega kirjanik oma loomingus tegeles. Läbivateks teemadeks on karistus ja lunastus, ohjeldamatu kirg ja kõlvatus, usk, vabadus ja armastus. Romaani uue tõlke eesti keelde on teinud kogenud ja tunnustatud tõlkija Virve Krimm (1938), kes on eestindanud Tolstoi, Turgenevi jpt vene klassikute, nagu ka Dostojevski teoseid. Romaani „Vennad Karamazovid“ teisele köitele on kirjutanud saatesõna Tartu ülikooli kultuurisemiootika professor Peeter Torop.

INIMESE ELLU MAHUB NII PALJUARMASTUST, ÕNNE JA KURBUST.KUI ME AINULT VÕTAKSIME ENDALE AEGA, ET KUULATADorisel on 1928. aastast saadik olnud üks ja seesama aadressiraamat. Seal on kirjas kõik inimesed, kellega ta oma elus on kohtunud. Nüüd elab ta üksinda Stockholmis ühes Bastugatani korteris. Aadressiraamatus on enamik nimesid maha kriipsutatud, surnud, ning Dorise elus on ainsaks vahelduseks hooldustöötaja külaskäigud ja vestlused teisel pool Atlandi ookeani elava õetütre tütre Jennyga.Ühel päeval hakkab Doris aadressiraamatus olevatest sõpradest kirjutama. Et Jenny, kes ainsana teda mäletama jääb, päriks ka tema jutustused.„Punane aadressiraamat” on haarav lugu, mis kirjeldab suure kaasaelamisega elukogemust, mida üks vanem inimene endas kannab. See hõlmab ühte tervet elu ning viib lugeja kaasa reisile möödunud aegade Pariisi, New Yorki ja Stockholmi.Sofia Lundberg (1974) on kirjanik ja toimetaja, ta elab Stockholmis oma pojaga. „Punane aadressiraamat” on tema debüütromaan, raamatu tõlkeõigused on müüdud 27 riigile kõikjal maailmas.

"Kirjanduskonkursil „Bestseller 2015“ ilukirjanduse žanris eripreemia pälvinud töö.Ma olen üsna tavaline inimene.Libahundiks ei käi, selle asemel käin tööl.Väikeste laste söömisele eelistan pastaroogi.Duši all ei laula, kuid kallim väidab, et vahel räägin vannitoas kõva häälega.Tervisekontrollis ütles kena doktor, et mu süda lööb väga tugevasti.Nende lugude autor elab meie ligidal tänases Eestis. Ta on haritud ja seepärast ei ole tema maailmas lihtsaid lahendusi, aga teisalt jääb neid lugusid lugedes alles ihalus lihtsa armastuse ja ilu järgi.See ongi neid lugusid ühendav paradoks. Kui ühest küljest esitatakse meie igapäevast maailma läbi iroonia, groteski või absurdse anektoodi, siis teiselt poolt leiame sealt tegelasi, keda autor armastab ja kellest ka lugejad võiksid hoolida. Lõpuks ei teagi, kas ime igapäevases argielus on see, et madratsi sees elab hingega käsi või see, et inimesed ei väsi armastusele lootmast hoolimata paradoksidest.− Ilmar Raag −Tõmbaksin paralleeli noore Arvo Valtoniga – sotsiaalsed allusioonid, igapäevaolmesse tungivad sotsiaalsed motiivid, absurd, mis viib eksistentsiaalse nõutuseni ja lahendust kuskilt eriti ei paista.Kirja pandud rahulikus realistlikus võtmes ja kõrvaltvaataja pilguga, mitte enesekeskselt esimeses isikus, mida kohtab tänapäeval nii palju. Vana kooli kultuurne proosa neile, kes tahavad korralikku kirjandust ja pigem väldiksid postmodernistlikke nihkeid, hüppeid ja segadust.Lugu jookseb kindlalt nagu suur laev, mis ei tähenda, et laevas poleks kotermanni, kes võib ootamatult asuda kapteni kohale.− Peeter Sauter −