Книги, похожие на «Эдуард Вильде, Lunastus : ühe töölise noorpõlv»

2001. aastal ilmus Jaan Krossi viimane romaan «Tahtamaa», mis räägib maa tagastamisest õigusjärgsele omanikule 1990. aastate alguses ja erineb Krossi teistest romaanidest selle poolest, et see ei põhine mitte ajaloolisel uurimustööl, vaid inimkogemusel. Enne «Tahtamaad» kirjutas Kross 1990. aastatel veel viis romaani: «Väljakaevamised» (1990), «Tabamatus» (1993), «Mesmeri ring» (1995) ja «Paigallend» (1998).

„Nikorella ohkas: „Niisugune tore mees. Ja lapsuke on ka armas. Aga naine on tal kindlasti mingi vana nõid. Nägi vist aknast, et mees minuga rääkis ja muutus armukadedaks. Ja mis tal üldse hakkas? Istus köögis ja tegi süüa… No ja teinud siis edasi, miks ta teised sellepärast tuppa pidi kamandama? Tee ise oma neetud salatit, mutt!“ Kuigi ta naabrimehe naist ei tundnud, oli ta tema peale päris vihane. Miks pidi too kõik ära rikkuma? Oli tal kahju, et tema mees kellegi teisega rääkis?“ Naabrimees meeldis Nikorellale. Väga. Ja unistades sellest, kuidas hoopis tema ise mehega õnnelikult elada võiks, otsustab Nikorella kavalust kasutades naabrinaisest lahti saada. Igaveseks! Järg raamatutele „Kreeklase armuke“ ja „Kättemaksu ballaad“. Raamatule järgneb neljas osa „Taluvuse karikas“.

Karmkultuuri lihvimata tugisammas, ilukirjanduse tahumata kandetala Juha Vourinen laseb kolmandas Kristiani-raamatus asendusteenistujaks ihkaval Kristian Pesosel marssida otse surmasuhu. Mis saab haprast patsifistist, kui tal tuleb põhjendad oma veendumusi sõjahullule kaptenile ja valgustatud papile? Milline võiks olla kutsealuste komisjoni arvates parim teenistuspaik keemiliste lokkidega Gandhi mehele? Kõige verisemad taplused peetakse siiski Kristiani seksuaalse enesemääramisõiguse pärast, kui ta satub saatuse tahtel seksihullu koka, endise tüdruksõbra, elukutselise libu ja veel mõne segase tegelase ihaldusobjektiks. Kuid needki julmused on süütu lapsemäng võrreldes Kristiani lahinguteega 1985. aasta kõige kuumemal kordusõppusel.

1950. aastate lõpus ei ole Daniel Sempere enam see väike poiss, kes avastas kord Unustatud Raamatute Surnuaia labürindis uidates raamatu, mis muutis kogu ta elukäiku. Ta ema Isabella surm on rebinud ta hinge haava, mida Danieli naine Bea ja vana sõber Fermín püüavad terveks ravida. Just siis, kui Danielile näib, et ta on ema surma saladuse lahenduse lävel, avaneb tema ees Franco režiimi võrgustik oma täies ulatuses – veelgi võikam ja süngem, kui ta oleks osanud arvata. Koos režiimi teenistusse sunnitud Aliciaga, kes on omal nahal sõja süngeid varje tunda saanud, tungib ta pimeduse südamesse, et tuua päevavalgele oma suguvõsa lugu, maksku mis maksab.Carlos Ruiz Zafón sündis 1964. aastal Barcelonas ning suri 2020. aastal Los Angeleses. Rahvusvahelise tuntuse tõi Zafónile 2001. aastal ilmunud romaan „Tuule vari”. Autori Barcelona-sarja kuuluvad veel „Ingli mäng” (2008), „Taeva vang” (2011) ja „Vaimude labürint” (2016), mis on „Unustatud Raamatute Surnuaia” tetraloogia neljas ja viimane osa. Eestikeelsena ilmub see viimane raamat kahes osas (esimene osa ilmus aastal 2019).