Книги, похожие на «Ирса Сигурдардоттир, Lunastus»

Uku Ratt vihkas juute, vabamüürlasi, sante, venelasi, neegreid, muhameedlasi, hiinlasi ja sotsialiste – kõige enam aga homosid. Ta olevat kunagi ühe kaheksateistaastase homopoisi auto peale võtnud, oma garaaži viinud ja seal kõvasti „töödelnud”. Viimaks olevat ta sinikalisele poisile harjavarre pärakusse torganud. Marek Kahro romaan „Päikseta paradiis” on ilukirjanduslik sissevaade homoseksuaalsesse subkultuuri. Raamatu tegevus leiab aset Tartu ülikoolis, Supilinnas, Zavoodis ja muudes Tartuga seotud tuntud paikades. Kahro eelmine romaan „Kaljud ja kameeleonid” saavutas kirjastuse Tänapäev 2010. aasta romaanivõistlusel III koha.

Arglik kevad" on triloogia viimane osa, järg romaanidele «Sügisvalgus» ja «Tuisune talv». Läheneva kevade värsked läänetuuled toovad metsadetagusesse Harinõmme külla uut elu ja uusi suhtumisi. See on siinmail enneolematu ärkamine, mis sunnib maainimest nii mõndagi ümber hindama, et kiiresti muutuvast elust osa saada. Laanehaua metsamajakesse toob see arglik kevad aga sootuks teistmoodi, küll rahutu, aga lootusrikka elu.

Kaugel Põhja-Rootsi metsades on suviti tuhandeid marjakorjajaid Ida-Euroopast ja Aasiast, kes kõik loodavad marju korjates raha teenida. Paljudele on see ainuke teenistus, millest peab jätkuma terveks aastaks. Siiski pole kedagi marjulistest kunagi nimetatud Mustikakuningaks.

Kaks eesti fotograafi kaovad Kalahari kõrbes. Nad on ametireisil, saadetud Botswanasse Tallinnas asuva ajakirja World Photo poolt, et süveneda musta mandri «hinge» ja koguda materjali Aafrika erinumbriks. Omavaheline konkurents viib neid kokku Aafrika nõidarstide ja musta maagiaga, mis aga tabab ennekõike needjat ennast, kuna ebausk mõjutab ainult seda, kes sellesse usub. Teisest küljest on Helga Nõu «Mahajätjad» psühholoogiline põnevusromaan, kus punaseks lõngaks on mahajätmine läbi mitme põlvkonna ja mitmel tasandil. Ema jätab maha poja, isa jätab maha pere, poeg jätab isa kõrbesse surema, kui viimane rännakul enam jalul ei jõua püsida ja eestlane on valmis maha jätma kodumaa, kui talle mujal paremat elu pakutakse.

Enn Vetemaa 1967 a. ilmunud Pillimees on tema teine lühiromaan peale Monumenti (1965). Suuresti jätkab autor tellimuskunsti ja ühiskonnakriitilisuse teemal. Romaani peategelane kirjutab oma õpetaja kohta hävitava artikli ning elab seda raskelt üle tegeledes enesepõletamise ja -haletsusega. […]Aga mina ei ole ju marionett! Ja tema – kaugeltki mitte Suur Traaditõmbaja!… Miks ma nii üldse mõtlen? Jutus, tema jutus on oma loogika küll. Kindlasti on Karrikul parem, kui mina teda ründan. Parasjagu leebelt, ja mitte ka liiga leebelt. Aga siiski, siiski – midagi on selles kõiges viltu, ma tunnen seda. Südamega tunnen. Ei, ma parem siiski ei astu Karriku vastu välja.[…]