Книги, похожие на «Ragnar Jonasson, Lumepimedus»

Vilgukivioru Tonje on Vilgukiviorus ainuke laps ja kõige vahvam tüdruk, kes orus üle hulga aja elanud. Tonje parim sõber on 74 aastat vana pahur Gunnvald. Nad tunnevad teineteist läbi ja lõhki. Või kas ikka tunnevad? Kui Gunnvald satub reieluumurruga haiglasse, avastab Tonje, et vanamees on tema eest varjanud midagi suurt ja tähtsat, mis ähvardab senise hea elu Vilgukiviorus igaveseks ära rikkuda. Sellal kui kevad võitleb lumega ja paneb mäed sädelema ning jõe kohisema, võitleb Tonje selle eest, et tema kõigi aegade kõige parema sõbra õnn ja viiulimäng alles jääksid. Selles on talle abiks moto „Kiirus ja eneseusaldus!“Norra lastekirjanik Maria Parr on saanud oma menuka raamatu „Vilgukivioru Tonje“ eest mitmeid auhindu, sh Norra ühe mõjukama, Brage auhinna ja Saksamaal 2010. aasta parima lasteraamatu auhinna.

Rikkaks tahtis kord saada väike Sannä, väga rikkaks, kui seisis Tähttornil ja vaatles maailma. Nüüd on ta rikas. Kuid nüüd tahaks ta jälle olla Sannä – ainult väike poiss oma unistuste mäe otsas…

E. W. on martsipanimeister. Aga mitte lihtsalt meister, vaid kunstnik. Kuidas saab ühest täiesti harilikust Eesti maapoisist nõnda noobel ametimees? Sellest jutustab meister ise, alustades lapsepõlvest ja poisieast, esimestest kokkupuudetest naissooga, ootamatust pärandusest ja sellega kaasnevast kohustusest. Läbi nõukogude aja seikluste jõuab martsipanimeister küpsemasse ikka ning leiab lõpuks ka oma elu armastuse…

Zelina poleks tahtnud külastada Sankt-Peterburgi, aga just sellel reisil algas tema sõprus autokraatliku lord Charnockiga. Kas pidi siis mees päästma teda pealetükkivate reisijate eest või kaitsma prints Alexise soovimatute lähenemiskatsete eest, alati oli ta käepärast, kui vaja. Ballid, mustlastantsijad ja salajased peidupaigad tsaari suveresidentsis tekitasid põnevust, aga kätkesid endas Zelina jaoks ka hädaohtu.Ta peab riskima väga paljuga, et aidata lord Charnocki tema salajasel missioonil, ja jääb üle ainult loota, et mehe armastus tema vastu oleks kasvõi murdosa suurunegi sellest tundest, mida tema lordi vastu tunneb.

Arvatavasti on paljud naised oma elus teda kohanud – kena, abivalmis, armastusväärset noorepoolset meest. Meest, kes oskab südantvõitvalt naeratada, kes üritab igapäevamuredes lohutust pakkuda ja sellega ükskõik kelle hallivõitu argielus kogunisti uue, särava lehekülje pöörata. Meest, kes oma päikeselise olemusega nii mõnegi abielus eevatütre võrdlema ja südant valutama, võibolla isegi kahetsema paneb, et tema abikaasa selline ei ole… Aga – kas ta on ikka niisugune, omakasupüüdmatult abivalmis? Võibolla on tegemist hoopis liblikapüüdjaga? Või on ta ise kirevalt kaunis liblikas? Äkki koguni salakaval mürgiliblikas?