Книги, похожие на «Ragnar Jonasson, Lumepimedus»

On aasta 1869.Šoti mägismaa kolkakülas pannakse toime jõhker kolmikmõrv, mille eestvahistatakse Roderick Macrae nimeline noormees. Kohtualuse seletuskiri ei jäta tema süüs kahtlust, kuid läheb vaja Šotimaa helgeimaid seadusetundjaid japsühhiaatreid, et selgitada, mis sundis teda nii halastamatult ja julmalt tegutsema. Kas ta oli hull? Või külmalt kaalutlev? Roderick Macrae ja ootevalmis võlla vahel on üksnes tema advokaadi veenmisjõud.Graeme Macrae Burnet jutustab ülimalt kaasahaaravalt sellest, kuidas tõde võib olla tinglik, isegi kui tõsiasjad näivad klaarid. Romaani „Tema verine sepitsus” tegevus toimub armutus keskkonnas, kus võimu kasutatakse meelevaldselt.Graeme Macrae Burnet on üks šoti kirjanduse eredamaid tähti. Tema esimene romaan „Adèle Bedeau kadumine” pälvis Šoti raamatuühingu debüüdiauhinna ja kujunes väiksemat sorti kultusteoseks. „Tema verine sepitsus” oli 2016. aasta Man Bookeri auhinna kandidaat.

Üksikemana poja ülikooliküpseks kasvatanud Aliis otsustab vahetada hooldushaigla õe ameti koristajakoha vastu Rootsis, et nii oma lapse arstiõpinguid toetada. Aastaid kitsastes oludes virelenud Aliis on ammu kaotanud usu, et elu talle põnevust ja armastust võiks pakkuda. Kuid laevasõit sihtkohta osutub ootamatult seiklusrikkaks. Kui luksusliku restorani klient kalaluu alla neelab ja teda lämbumisoht ähvardab, suudab üksnes Aliisi kiire ja otsustav sekkumine vana mehe surmasuust päästa. Pööraselt rikas ja mõistatuslik vanahärra kutsub Aliisi oma erihooldajaks ning Rootsi haigla asemel satub naine tööle Prantsusmaa villasse. Üle pikkade aastate on tal aega vaadata tagasi lapsepõlve, mil ta kasvas üles väikeses alevikus, ning otsida lepitust oma vanematega, kas või mõtetes. Samal ajal püüab Aliisi poeg Mathias toime tulla iseseisva eluga Tartus ja üha enam vaevavad teda küsimused oma isa ja vanavanemate kohta, kellest ema talle pea midagi rääkinud pole. „Viimane laev” on eluterve huumoriga kirjutatud südamlik lugu naisest, kes avastab üllatuslikult, et küps iga võib olla mitmes mõttes märksa värvikirevam kui noorus. Raamatule on oodata järge.

1936. aastal saabub Berliinist Eestisse orvuks jäänud Arina Linden, kes otsib oma juuri Iluküla-nimelisest perekonnamõisast. Ta ei leia Ilukülas eest vanaisa, nagu lootis, vaid Felix Helbrichi ja tema pere. Kunagistest mõisaelanikest on elus veel vaid onu Konstantin ja vana eestlannast lapsehoidja. Kõik on hoopis teisiti, kui Arina ette kujutas. Vana maja paistab küll elus olevat, ent tubades heljub midagi kummalist ja nähtamatut. Saladuseloori mähkunult tundub sinises salongis ikka veel viibivat ammu kadunud vanatädi, kelle ülestähendustest selgub Arina päritolu saladus. Baltisaksa noortega suheldes avastab ta enda jaoks uue maailma ning sirgub enesekindlaks nooreks naiseks.Eestimaal sündinud ja kasvanud Käthe von Roeder-Gnadebergi ajasturomaan „Iluküla“ muudab elavaks ammumöödunud aegade hurma. Romaani sündmused toimuvad aastatel 1936–1939, enne Euroopale, sealhulgas Eestile osaks saanud ajalookataklüsme. Teosest saame teada, kuidas elasid kõrvu baltisakslased, eesti talurahvas ja vene emigrandid.Autor on Saksamaa tuntumaid laste- ja noorsookirjanikke. Tema raamatuid on tõlgitud paljudesse keeltesse ning ta on pälvinud mitmeid auhindu. 1992 ilmunud „Iluküla“ on tema viimane raamat ja ühtlasi ainus romaan, mille tegevus toimub Eestis. See on omamoodi luigelaul, inspireeritud lapsepõlvemälestustest, perekonnaloost ja Eesti saatusest.

Ajaloolis-poliitiline põnevik „Isevärki kalmistu asukad” jutustab sündmustest 20. sajandi Prantsusmaal, kulmineerudes 1968. aasta kevadsuvel toimunud Pariisi rahutustega. Kirju tegelaskonnaga romaani keskmes on Nõukogude Liidust põgenenud ajakirjanik ja 1917. aasta revolutsiooni järel Pariisi elama sattunud vene emigrandid.Vahetult pärast II maailmasõja lõppu asus Prantsusmaa territooriumil kümneid repatrieerimislaagreid, kus hoiti ajutiselt sõjapõgenikke ja väljarännanuid, keda nii vabatahtlikult kui ka sunniviisiliselt saadeti Prantsusmaalt Nõukogude Liitu. Stalin oli lubanud “amnestiat” kõigile emigrantidele ja kutsus neid kodumaale tagasi. Tagasipöördumisele ei järgnevat mingeid sanktsioone – see oli loomulikult vale. Paljud inimesed läksidki tagasi Venemaale ja kadusid seal jäljetult.Andrei Ivanov uurib oma uues romaanis inimhinge pimedaid soppe ning kompab madaluse ja ülevuse piire. Mismoodi saaks inimene vastastikuse umbusu, kahtlustuste ja hirmu õhustikus säilitada oma nime, tõelise eluloo, väärikuse ja tõe? Kuidas mitte reeta, mitte manduda ja mitte hävida?