Книги, похожие на «Ene Sepp, Lumelinnu surm»

Oskar Lutsu lühiromaan, «Kevade» järg

Eva Koffi romaanis „Sinine mägi“ põimuvad 20. sajandi lõpu- ja alguskümnendid: 90ndad – peategelase, meditsiinitudengi Liisi üliõpilaspõlv, 20ndad – tema vanaema Elfi noorusaeg, Esimese ilmasõja eelne aeg – vanavanatädi Adele noorusaastad. Kolm noort naist, ja nende sõbrad-lähedased eluperioodil, mil tehakse elu suurimad ja tähtsamad valikud, leitakse oma tee ja kaaslased sel teel. Aga milline ka ei oleks aeg, millistel väljadel ka ei peetaks suuremad lahingud, kuhu ka ei oleks jõudnud teadus, ja mida ka ei suudaks arstid inimese ravimisel, inimese hing oma põhiolemuselt on ikka sama – igatseb õnne, armastust ja lähedust. Stiilitäpselt kirja pandud “Sinine mägi” suudab ellu äratada lähemad ja kaugemad ajad, sise- ja kahekõned 20ndate keeleuuendusest 90ndate kõnekeeleni. «Eva Koffi „Sinine mägi“ pakub veenva vaate inimlikule lähedusele. Lugedes romaani tegelaste omavahelistest liginemistest ja eemaldumistest, kerkib silme ette köielkõnd, tasakaaluharjutus kahele, mida tuleb õppida käigu pealt – armastuses ei viida läbi õppusi. Läheduse mõistmine on ühtlasi lähedaste lõppematu mõistatamine, ikka jääb midagi üle või vajaka. Ent samas võib Koffi romaan viia mõttele, et isegi kui armastuses pole täielik tasakaal võimalik, võib vääratades avaneda uus suund, kaaluta olekus selguda asjade tegelik kaal.»Jan Kaus Eva Koff (snd 1973) on kirjutanud mitmeid näidendeid ja lasteraamatuid. „Sinine mägi“ on tema esimene romaan. Teos pälvis Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistlusel teise koha.

Elsa on koomas olnud viis kuud. Lootus, et ta veel ärkab, on kadunud. Tema pere ja arstid on silmitsi tõsiasjaga, et on aeg lülitada välja teda elus hoidvad aparaadid … Nad ei tea, et viimaste nädalate jooksul on Elsa teadvus osaliselt taastunud; ta kuuleb, mida tema ümber olevad inimesed räägivad, aga ei saa seda neile öelda.Thibault külastab samas haiglas oma venda, kes sõitis purjus peaga surnuks kaks teismelist tüdrukut. Emotsionaalselt segaduses otsib ta rahunemiseks vaikset kohta ja leiab tee Elsa tuppa. Nähes neiut seal rahulikult lamamas, ei suuda noormees uskuda, et ta lihtsalt ei maga.Thibault hakkab Elsat regulaarselt külastama. Õppides neiut tema pere ja sõprade abil rohkem tundma, saab ta aru, et hakkab temasse armuma. Ja kui ta temaga räägib, tundub talle üha enam, et too kuuleb tema iga sõna …Elsa jaoks on Thibault’ külastused nagu sõõm värsket õhku. Lõpuks ometi räägib keegi temaga, nagu oleks ta elus. Paneb ta naerma. Ja annab talle midagi, mille nimel võidelda …Nii algab armastuslugu, mis võib päästa mõlema noore inimese elu …Clélie Avit sündis 1986. a Auvergne’s. Tema 2015. a ilmunud esikromaan „Ma olen siin” (Je suis là), on saanud mitmeid kirjandusauhindu ja on tõlgitud enam kui kahekümnesse keelde.

Iga inimese, ka kõige silmapaistmatuma, elukäik on ainulaadne ja kordumatu ning vääriks seega omaette romaani. Ka Rakvere koolitüdruk Vaike vaatas juba varases nooruses tema ees säravale eluteele suurte lootustega, sest see pidi andekaks tunnistatud tüdrukut viima ainult ülesmäge, saama taevatrepiks, mille lõpul ta sinilinnu tiivul kõrgustesse tõuseb. Paraku tegi karm elu tema plaanidesse peagi oma korrektiivid ja tõestas, et andekus on ainult imetilluke eeldus selleks, et äravalituks saada; sinilinnu püüdmiseks peab inimene lisaks andekusele omama veel palju muud, kõigepealt raudkindlat tahet eesmärgi nimel oma nõrkusi võita ja emotsioone juhtida. Aga alati ei piisa sellestki – kui suured ajaloolised sündmused kogu rahva elu segamini löövad, saab varem nii ahvatlenud sinilinnu püüdmisest vaid soov ellu jääda. See on lugu Vaike Katterist – pehmest ja samas isekast, boheemlase hingega eluvõõrast ja ometi kõikidele rasketele katsumustele vastu pidanud naisest, viiekordsest emast ja kümnekordsest vanaemast. Lugu, mis peegeldab selle rõõmsaloomulise naise rõõmuvaest elu läbi viiekümne aasta.