Книги, похожие на «Diana Gabaldon, Lume ja tuha hingus 2. osa»

On aasta 2034. Pole mingit lootust, et inimkond võiks maapinnale naasta, taas üles ehitada hüljatud linnad ja valitseda Maad, nagu see kunagi oli. Nõnda kasvab ja areneb see kummaline, väärastunud tsivilisatsioon Moskva metroos, mille jaamadest on saanud linnriigid. Lakkamatu sõjaga käigus on viimaks saavutatud habras võimutasakaal, aga siis kerkib tunnelitest seninägematu uus õudus, mis ähvardab inimkonnale nüüd juba lõplikult otsa teha. Sellele astuvad vastu kolm kõige ebatõenäolisemat kangelast üldse … Ja neil pole aimugi, mis neid ees ootab.Kauaoodatud järg kultusromaanidele „Metro 2033“ ja „Metro 2035“, mis – nagu pealkirigi ütleb ‒ paigutub ajaliselt nende kahe vahele. Lugu võitlustest ja pingutustest ellujäämise nimel sügaval maa all Moskva metroo labürindis pärast Kolmandat maailmasõda.

Mount Kopenhaagen on 3500 meetrit kõrge tehismägi, mille ehitamiseks kulus 200 aastat. Ei ole õieti teada, miks on see kunagi rajatud, ent säärane riigi juhitud ja erainvestorite finantseeritud ettevõtmine muudab nii keskkonda kui ka inimesi, tekitab irratsionaalse mõra loogilisse ja selge elukorraldusega maailma. Taani lamedal maastikul on mägi midagi ennenägematut: tekivad uued kliimavöötmed, troopilisest polaarseni, neis omakorda sigivad uued looma- ja taimeliigid.Sellest ühtaegu eriskummalisest ja kõhedalt tuttavast maailmast leiab lugeja seitseteist lugu. Inimestest, kellel kõigil on omad unistused ja eluplaanid, mida ei kammitse tavaloogika, faktid ega isegi mitte gravitatsioon. Üks otsib jumalat füüsiliste katsumuste kaudu ja leiab tee gurmaanluseni, teine õpib lendama ja lammutab ajapikku kogu India kastisüsteemi, kolmas kohtab tulnukaid ja jääbki neid oma köögis toitma.Tänapäeva ühe silmapaistvama taani kirjaniku Kaspar Colling Nielseni (snd 1974) auhindadega pärjatud debüütraamat „Mount Kopenhaagen” on mõtlemapanev ja provotseerivgi teos, mis balansseerib osavalt tuttavliku ja eriskummalise piirimail. Varem on autorilt eesti keeles ilmunud „Euroopa kevad” (2019).

Nutikas, kaasahaarav, vastupandamatu. – Liane MoriartyStraubil on anne paljastada elu suuremaid tõdesid väikeste tähenduslike detailidega. – New York Magazine, VultureSõbrad ja endised ülikooliaegsed bändikaaslased Elizabeth, Andrew ja Zoe on aastate jooksul olnud tunnistajaks erinevatele olulistele sündmustele üksteise elus – abiellumine, kodu ostmine, ettevõtete ja perekonna loomine. Samal ajal on nad püüdnud kõigest väest säilitada oma noorusaja identiteeti.Bändi hiilgeaegadel varjas Elizabeth oma Kesk-Lääne naeratuse ülbuselooriga, Andrew lasi juustel pikaks kasvada ja Zoe oli see lesbi, kellega kõik heteronaised magada tahtsid. Nüüd, neljakümnendates, elavad nad kõik Brooklynis, sügavalt keskklassiga asustanud naabruskonnas, üksteisest hõikekaugusel, ning täiskasvanute maailma argipäev näib olevat saabunud valutult. Aga sel suvel, kui kahe paari lapsed on korraga suureks saanud (ja magavad teineteisega), hakkab nende hoolega ehitatud maailm laiali lagunema ning päevavalgele kistud saladusi – nende endi, aga ka kuulsa neljanda bändiliikme kohta, kelle tähelend toimus ilma nendeta – ei saa enam kalevi alla peita.Straubi romaan, milles segunevad elutarkus, läbinägelikkus ja huumor, kõneleb sõpradest, uudishimust, ambitsioonidest ja naudingutest, nooruse elevusest, keskea ootamatusest ja tõsiasjast, et meie kired – olgu nendeks toit või sõprus või muusika – ei kao päriselt iial, need lihtsalt arenevad ja kasvavad koos meiega.Emma Straub on Ameerika kirjanik, kelle sulest on ilmunud kolm romaani ja novellikogu. Tema jutte ja artikleid on avaldatud ka Vogue’is, New York Magazine’is, The Paris Review’s ja The New York Timesis. Straub elab koos abikaasa ja kahe pojaga New Yorgis ning tal on oma raamatupood Books Are Magic.

Oma lugu on meil kõigil. Mõnel inimesel on neid koguni mitu.Seekord olid lood ju hoopis teisiti. Minu kõrval magas rahulikku und mu tulevase lapse isa. Nüüd ei pidanud ma enam kartma ja mõtlema, kuidas üksinda lapse kasvatamisega hakkama saan või kas isa tema olemasolust üldse teada tahabki. Kui ma milleski kindel olin, siis just nimelt selles, et Eerole võib loota. Oli ju tema see, kes oma peret ja last tahtis. Nüüd siis oli mehe unistus teoks saamas, kuigi ta ise sellest veel midagi ei teadnud.See on lugu Eestist Soome tööle läinud Hillest – naisest, kes pettumuste kiuste julgeb ikka veel armastusse uskuda. Hoolimata sellest, et laps, kelle ta enda teada puhtast armastusest sünnitab, ootamatult enam tema oma ei olegi. Hoolimata sellest, et mees, kelle kätte ta oma elu usaldab, polegi tegelikult see, kes ta näib olevat.Mari Sajo on sündinud 1968. aastal Pärnus, lõpetanud Tartu Ülikoolis eripedagoogika eriala ning töötanud aastaid logopeedina. Alates 2009. aastast elab ta Soomes.Mari Sajo esikromaan „Võõra õue peal“ saavutas kirjastuse Tänapäev 2013. aasta romaanivõistlusel II koha.