Книги, похожие на «Diana Gabaldon, Lume ja tuha hingus 1. osa»

Linnast Perispä alevisse kolinud noorpere leiab kevadel oma vastrenoveeritud korterile kuuluvast puukuurist küttepuude kastist surnud mehe. Kohale sõitnud uurija arvates võis laip olla seal juba eelmise aasta talvest, aga kohaliku konstaabli sõnul pole alevis keegi kadunuks jäänud. Juhtumit määratakse uurima noor inspektor Ira Tever. Surnul pole nime ega nägu ja loo lahendus tundub võimatu, ometi suudab uurija jõuda jälile nii mehe identiteedile kui ka sellele, kes ta sinna puukasti oli peitnud.

„Maa=Ilm” koondab bioloogist helilooja, regilauliku ja rahvakultuuri uurija Mikk Sarve aastate jooksul välja öeldud ja kirja pandud mõtteid maast ja ilmast, eesti keelest ja sõnade tähendusest. Raamatust leiame hulga mõtlema panevaid tõeteri meie maarahva pärimusloost, rahvakalendrist ja usust loodusesse.Raamat kannab endas eesti keele sõnade mängu ja nende kaudu kirjeldatud maailma loomise lugu. Elame kaasa sõnade elurikkus, õuesõpe ja õhinapõhine sünniloole. Eriti huvitavad on meie keele vastandlikest sõnadest koosnevad liitsõnad – siit tuleb ka raamatu nimi, mille Mikk Sarv valis kõigest paar nädalat enne lahkumist sellest ilmast.

Keset 9/11 hommiku traagilisi sündmusi näeb Brightonist päritkrooniline äparduja Ronnie Wilson oma elu suurimat šanssi: kaduda ja luua enduuesti ühes teises riigis. Viis aastat hiljem annavad Brightoni tulvaveetorustleitud naise säilmed inspektor Roy Grace´i uurimisele globaalse haarde ningalgab meeleheitlik võidujooks, et päästa naine, keda kütitakse Brightonitänavail nagu jahilooma.

Romaani insenerist peategelast tabab ootamatult täielik mälukaotus. Pärast mõningaid eksirännakuid on ta sunnitud pöörduma abi saamiseks ainuvõimalikku paika – psühhoneuroloogiahaiglasse. See küllaltki ebaharilik tegevuskoht ei too aga romaani minoorsust, pigem annab autorile võimaluse mõtiskleda – kohati isegi lõbusas toonis – inimloomuse kummaliste tahkude üle. […] “Kuidas käib teie abikaasa käsi? Kas on proua ka täna puu otsas?”Põõsast kostis vale-Botvinniku tasast itsitamist, kuid Pent oli kindel, et Karl Moorits seda siiski ei kuulnud, õnneks. Kuidas doktor nüüd reageerib?Ta vaatas Jakobit pika pilguga ja veendus siis, et teda ei pilgata. Jakobi silmis helkis ausus ja mure.“Loomulikult mitte. Seda juhtub harva.”“Kas te ei arva, et ehk tasuks minul temaga rääkida?”“Teil?” Uuesti pidi doktor kontrollima, kas teda siiski ei tögata.“Just nimelt minul…” Jakob uuristas väikese sõrmega kõrvaauku. Väga püüdlikult. Pent oli ennegi märganud, et ta kimbatust tundes tihtipeale kõrvaaugust abi otsib”“Asi on selles, et mina olen täiesti väljakujunenud paranoik, ja mul on tunne, et vaimu­haigetega saavad kontakti kõige paremini need, kes ka ise… noh, päris terved ei ole. Ma julgen koguni arvata, et kuulsate hullutohtrite hulgas on palju selliseid inimesi…” […]