Книги, похожие на «Diana Gabaldon, Lume ja tuha hingus 1. osa»

Kuumal Egiptuse rannal tutvuvad kaks noort inimest – austerlanna Anna ja inglane Robert. Loomulikult kujuneb sellest kohtumisest romaan. Isegi otseses tähenduses, sest Robert kirjutab armastusromaani ja palub Annal olla «konsultant naiste psühholoogia alal». Ärialane koostöö ei taha neil aga kuidagi laabuda. Välja tuleb hoopis midagi muud…

Stockholmi saarestiku ühel kõige kaugemal saarel elab Fredrik oma elusügisel suures vaikuses, seltsiks ainult koer, kass ja sipelgapesa elutoas. Tema ainsaks ühenduseks muu maailmaga on postiljon. Üks tume saladus, saatuslik eksimus on teinud temast inimpelgliku eraku.Ühel hommikul seisab jääl naine. See on Harriet, kelle ta üle kolmekümne aasta tagasi sõnagi lausumata alatult maha jättis. Nüüd on Harriet suremas haige ja nõuab Fredrikult ühe lubaduse täitmist. Koos teevad nad sõidu, mis osutub mitmes mõttes vapustavaks ja viib kohtumisteni eriliste inimestega, kes on pealiskaudse elu eest varjunud sügavale Norrlandi metsadesse.Henning Mankelli ühtaegu lõbus ja nukker romaan „Itaalia kingad” räägib nii surmast ja valust kui ka rõõmust ja elutahtest. Aastal 2015 ilmus romaani iseseisev järg „Rootsi kummikud”.Kui loete sel sügisel ainult ühe raamatu, siis olgu selleks „Itaalia kingad”. See jääb kauaks kestma, nagu hea käsitöö. – SydsvenskanPidevalt juhtub midagi. Imelikke asju. Päris kindlasti ei ole see igav raamat, mille vahepeal käest ära paned, vaid selline, mille loed läbi ühe jutiga, et näha, mis tegelastest edasi saab. – Bokhora

Õigupoolest peakski alustama vist sellest, et belglast kui rahvust pole üldse olemas, kirjutab Hanna Miller oma arvukate fotode ja veel arvukamate lõbusate igapäevaelu seikadega teejuhis Belgia kultuuri, arhitektuuri, ajalukku, tänapäeva ja kööki. Küll on aga olemas Belgia Kuningriigi kodanikud, keda nimetatakse belglasteks. Pole olemas ka belgia keelt, vähemalt korrek- tses lingvistilises tähenduses mitte. Küll aga on vaieldamatult olemas kodumaa-armastus ning vähemalt osal elanikkonnast tugev soov säilitada status quo ́d ehk siis Belgia Kuningriiki selle praegusel kujul. Umbes kakskümmend aastat tagasi esmakordselt Brüsselisse sattudes jättis see linn mulle veidra mulje. Otse kesklinnas võis näha räämas ja lagunevaid fassaade, mahajäetud maju, katkisi aknaid. See kõik oli kuidagi sürrealistlik ja kohati tekkis tunne nagu oleks siin sõda alles „eile lõppenud“. See tunne tuleb vahel tagasi veel tänagi, vaatamata moodsale Brüsseli Eurokvartalile, kus ehitus ja remont vist kunagi ei lõppe. Ometi jääb kripeldama tunne, et sel maal on pakkuda rohkem kui näitab tänavapilt ja poliitikauudised, on oma peidus pool… On belglaste endi elu, mida tahaks näha ja kogeda, veidigi tundma saada, olgu või riivamisi. See välismaalaste igipõline soov mistahes maal… Ning siis see võimalus avanes – ja avaneb kõigile. Hanna Miller on hetkel Belgias elav eestlannast reisikirjanik ja – ajakirjanik, tänu kelle viimastel aastatel ilmunud kümnete ajakirjaar- tiklite on Belgia eestlastele tuttav mitte ainult läbi Euroopa Parlamen- di ja poliitikute tegemiste. Varem on Hanna Millerilt ilmunud raamat “Viini fassaadide taga. Autoga Austrias”.