Книги, похожие на «Diana Gabaldon, Lume ja tuha hingus 1. osa»

Kogumik «Täheaeg» on jõudnud üheteistkümnenda teoseni, mis on erakordselt mahukas (kaks korda nii paks kui tavaliselt) ja selles on esindatud Kultuurkapitali aastapreemia laureaat Rein Raud oma jutuga «Võimsalt voogab Olemise jõgi», Eesti Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia korraldatud jutuvõistluse võitja Triinu Meres, võistlusel silma paistnud Ülle Lätte, Tea Roosvald ja Marcus Kaas, Stalkeri võitnud kirjanikud Siim Veskimees, Veiko Belials ja Maniakkide Tänav.Kogumikus sisalduvad:* Triinu Merese postapokalüptiline militaarne märul (pea romaani mõõtu pikk lühiromaan) «Kuningate tagasitulek».* Maniakkide Tänava ja J. J. Metsavana pöörane küberpunk-kosmoseooper tulevikusõjast ja vaenlase kosmosejaam-prügimäele vangijäämisest.* Siim Veskimehe progressorlusest rääkiv massiivne madin, mis segab kokku paralleelmaailmad, lohed, mahajäänud feodaalmaailma ja kannab igati kohaselt pealkirja «Kerge on olla jumal».* uus žanri-fantasyjutt Rein Raualt, värsket lühiproosat Veiko Belialsilt, tuntud headuses ruraal-naturalistlik fantaasia Ülle Lättelt ja palju-palju muud.* Raul Sulbi ülevaade tänavu saja-aastaseks saavatest ulmekirjanduse tüvitekstidest (palju õnne sünnipäevaks, professor Challenger, John Carter & Dejah Toris ning Tarzan, lord Greystoke!).

Sa ärkad ja sul pole aimu, kus sa oled, lisaks raputab sind suur valgekarvaline tegelane. Sa saad kuidagimoodi jalad alla, kuid iga mööduva hetkega läheb lugu aina hullemaks. Sa oled kodust kirjeldamatult kaugel ja lisaks aetakse sind teadmata põhjusel taga… «Keskpäevapimedus» kuulub samasse maailma 2001. aastal ilmunud romaaniga «Operatsioon „Ogaline päike“», kuid kattuvaid tegelasi peale anonüümseks jääva ülestähendaja raamatutes ei ole.

Eelmise sajandi ühe silmapaistvama kirjaniku Franz Kafka sümbolistlik romaan Mati Sirkeli tõlkes.Kafka jutud viivad meid võrdpildi, mõistujutu maailma. Nad tähendavad seda, mida nad ütlevad, ja viitavad seejuures alati millelegi hõlmavale. Seda romaani võib lugeda kui lugu maamõõtja K. kurnavast võitlusest lossi pääsemiseks, aga seda võib võtta ka inimeksistentsi totaalsuse sümbolina, katsena hõlmata metafooriga tervet inimeksistentsi, tema mõtte ja mõttetuse paradoksi. Kafka sümboolika varal võime seiseneda komplitseeritud filosoofilis-religioossetesse spekulatsioonidesse, sotsiaal- ja individuaalpsühholoogiasse, kõige avaramate piiridega maailmavaatelisse diskussiooni. Lisaks võime tema mitmepaikseid romaane lugeda ka Franz Kafka isiklike eludokumentidena, eepilise avaruse saanud subjektiivse aruandlusena, autobiograafiliste krüptogrammidena.Vähe on kirjanikke, kelle looming oleks võimaldanud ja välja kannatanud niisugusel hulgal erinevaid, kohati ristivastupidiseid tõlgendusi ja hinnanguid, nagu need Kafka loominguleosaks on saanud. Eeskätt kehtib see tema romaanidekohta. Mida tähendab Loss? On ta inimlike mõõdupuudegahaaramatu transtsendentse lunastuse asupaik – teoloogidetaevas, nagu arvab väljaandja Max Brod, või kosmilise kurjuse,saatana peakorter, või lihtsalt maise maailma bürokraatia,võõrandunud elu võrdpilt – või kõik need kokku? Keson maamõõtja K.? Kas parimategi inimlike püüdluste luhtumistsümboliseeriv igamees, elu absurdsuse sümbol, või kurjuseleaktiivselt vastu astuv, lootust sisendav revolutsionäär, kessaab küll igal sammul lüüa, aga omast ei tagane? On ta igavesekurjuse, bürokraatliku maailmakorra süütu ohver või omavalelikkuse, külma arvestamise, ebaeetiliste vahendite kasutamiseeest karistada saav tüssaja, kavaldaja, vale mees õigetesihtide taotlemiseks? Ja kes oli Kafka ise? Kas metafüüsilineanarhist, religioosne humorist, absoluutne moralist, absurdikirjanik,nõrkuse geenius, võõrandunud maailma mütoloog,teednäitav kuju, või väikekodanlik dekadent, küll andekas,aga seda eksitavam negativist? Kafka interpreteerijate armeeei ole etikettidega kokku hoidnud, aga ometi ei taha nendeobjekt kuidagi lasta ennast ühe nimetaja alla viia. Raske ontõestada, nagu oleks Kafka midagi tõestada tahtnud. Ta oliküsija, otsija, kuid kujundi, mitte mõistete või teooria kaudu —ja kujundiga, sümboliga ei saa loogiliselt vaielda. «Kafkal oliharvaesinevat jõudu endale võrdpilte luua. Sellegipoolest eiammendu ta kunagi selles, mis on tõlgendatav, pigem on tavõtnud tarvitusele kõik mõeldavad ettevaatusabinõud omatekstide tõlgendamise vastu. Nendes tuleb tasa ja targu, umbusklikultedasi kobada.» (W. Benjamin).Tõlkija Mati Sirkel

Romaani „Rosa“ minategelase, noore tudengi Pareliuse päeviku lehekülgedel kirjeldab Knut Hamsun värvikalt elu Põhja-Norra linnakeses 19. sajandil, inimestevahelisi suhteid, ajendeid, mis tõukavad inimest tegutsema üht- ja teistmoodi, tolleaegseid kombeid ja elukorraldust, suhtestumist mere ja karmi loodusega. Ent ennekõike on see armastuse lugu. Romaani tõeline peategelane ongi armastus – see mitmenäoline tunne, mille äraleierdatud ja ettearvamatuid külgi Hamsun inimhingede suurepärase tundjana haaravalt avab.