Книги, похожие на «Ирса Сигурдардоттир, Lüllikivi»

Enn Vetemaa 1967 a. ilmunud Pillimees on tema teine lühiromaan peale Monumenti (1965). Suuresti jätkab autor tellimuskunsti ja ühiskonnakriitilisuse teemal. Romaani peategelane kirjutab oma õpetaja kohta hävitava artikli ning elab seda raskelt üle tegeledes enesepõletamise ja -haletsusega. […]Aga mina ei ole ju marionett! Ja tema – kaugeltki mitte Suur Traaditõmbaja!… Miks ma nii üldse mõtlen? Jutus, tema jutus on oma loogika küll. Kindlasti on Karrikul parem, kui mina teda ründan. Parasjagu leebelt, ja mitte ka liiga leebelt. Aga siiski, siiski – midagi on selles kõiges viltu, ma tunnen seda. Südamega tunnen. Ei, ma parem siiski ei astu Karriku vastu välja.[…]

Iraanist Taani pagedes kaotas kuulus luuletaja Manash Ishmail silmist oma naise Amina, kes on nüüd otsekui maa alla vajunud. Manash Ishmail palub abi ajalehe Globalt Londoni korrespondendilt Nora Sandilt, et too aitaks tal naise üles leida. Amina jälgi ajades satub Nora varjatud paikadesse, kus illegaalsed pagulased end lakkamatus hirmus ametivõimude eest peidavad. Nora õpib tundma maailma, kus mõned inimelud on vähem väärt kui teised, ja tõmbab endale suure hädaohu kaela.„Kurva poeedi naine“ on iseseisev järg romaanile „Saatuslik merereis“, mis ilmus eesti keeles 2017. aasta alguses. Lone Theils on ajakirjanik, kes elas ja töötas kuusteist aastat Londonis. Praegu elab ta Taanis, on pühendunud kirjanikutööle ning tegutseb ka vabakutselise ajakirjanikuna.

Ligi kaks aastat on möödunud ajast, mil Rebecka Martinsson klaaris arveid meestega, kes mõrvasid tema noorpõlvesõbra Viktor Strandgårdi. Nüüd on Rebecka haiguslehel ja tal on väga raske tollaseid sündmusi meenutada. Töö tõttu satub ta taas Kirunasse, kus äsja lapsepuhkuselt naasnud politseiinspektor Anna-Maria Mella on asunud uurima preester Mildred Nilssoni mõrva. Kuriteo jäljed on küll jahtunud, ent tõde hõõgub külas nagu tuli tuha all. Mõrvatud preester Mildred Nilsson oli feminist ja mässaja, kes oli pinnuks silmas nii oma ülemusele ja kolleegidele kui ka paljudele meessoost külaelanikele. Mildredi tulek pööras kõik senised võimusuhted pea peale, ta rajas naisvõrgustiku ja lõi kiriku maadele rännanud emahundi kaitseks sihtasutuse. Tänu Rebeckale jõuavad politsei kätte Mildredile saadetud ähvarduskirjad ja üks võigas joonistus. Ehkki Rebecka hoidub seekord sündmustesse sekkumast, lõppeb asi tema jaoks siiski veriselt. Åsa Larssoni eelmine Rebecka Martinssonist kõnelev romaan „Päikesetorm” ilmus kirjastuses Varrak 2015. aastal.

Seitsmeaastane Lauren jääb auto alla ja langeb koomasse. Tüdruk kõigub teispoolsuse piiril, tema vanemad aga võitlevad oma suhte pärast, mille traagiline olukord on proovile pannud. Samal ajal kerkib esiplaanile süüdlase karistamise küsimus.„Me veel näeme” pälvis kirjastuse Tänapäev 2013. aasta romaanikonkursil kolmanda koha.

Sügavalt rahvuslikult meelestatud arstiteaduse üliõpilane teenib ainsa eestlasena aega Rootsi kaitseväes Sollefteå linnas, kui teda tabab pime armastus nagu välk selgest taevast. Romaan kirjeldab värvikalt ja üksikasjalikult 22-aastase eesti noormehe ja 19-aastase rootsi tütarlapse armastuslugu väikeses Rootsi linnas. Armastus ei küsi luba ja mis sellest saab või ei saa, kui vastukaaluks seatakse eesti keel ja rahva ning riigi saatuslik tulevik, seda romaan peegeldabki. Imelik telefonikõne 57 aastat hiljem avab võimatuid uksi. Autor järgib omal viisil Anton Hansen Tammsaare ja Maimu Bergi paika seatud eesti traditsiooni. Romaani kohta võikski öelda, et see on kolme autori palgeline pimeda armastuse triloogia.