Книги, похожие на «Йенс Лапидус, Luksuslik elu»

20.45. Muidugi on tõsi, et olen palju kordi kujutlenud, kuidas lähen ultraheliuuringule koos Markiga ja kuidas Danieliga – aga ometi mitte mõlemaga korraga. Ikka veel vallalisele ja lastetule Bridgetile, kelle bioloogiline kell tiksub juba kuuldavalt valjusti, saab osaks üllatus, et ta on rase. Aeg-ajalt kipub selle vägagi teretulnud seisundiga seotud rõõmu varjutama aga päris oluline ja vastikult ebamugav küsimus: kes on lapsukese isa? Kas lugupeetud ja korralik Mark Darcy, silmapaistev inimõiguste eestkõneleja? Või hoopis võluv ja vaimukas Daniel Cleaver, silmapaistev jobukakk? 19.00. Jääb mulje, nagu oleks nende kehastuses tegu ühe täiusliku mehe kahe poolega, kes üritavad terve elu teineteist üle trumbata. Ja nüüd etendab see komplekt oma näitemängu edasi mu kõhus. Juba tuntud headuses humoorikas ja liigutavas loos, mis räägib lapseootuspaanikast ja emadusõndsusest, aga ka seltskondlikust, töisest, tehnoloogilisest, kulinaarsest ja sünnituspabinaga koos käivast kaosest, on Bridget Jones – globaalne nähtus ja kogu maailma kõige armastatum üksiklane – tagasi, kõht ees. HELEN FIELDING on kirjutanud Bridget Jonesist raamatud „Bridget Jonesi päevik“, „Bridget Jones: täitsa lõpp“ ja „Bridget Jones: poisi järele hull“. Üksiti kuulus ta ka nende raamatute põhjal valminud filmide stsenaristide hulka. „Bridget Jonesi beebi: päevikud“ on tema kuues romaan. Tal on kaks last ning ta elab vaheldumisi Londonis ja Los Angeleses. „Helen Fielding on humoorikamaid briti autoreid ja koomiline Bridget Jones on geniaalne tegelaskuju.“ – Nick Hornby „Säravalt humoorikad lood!“ – Salman Rushdie

Tallinna abilinnapea, endise kriminaalpolitseiniku ja eriteenistuse juhi Kalle Klandorfi põnevusromaanide sarja „Palgasõdur“ kuuenda raamatu tegevus toimub 1990. aastatel. Eesti on juba iseseisev riik ja elu edeneb tasapisi, aga Vene sõjaväelased tegutsevad ikka siinsetes baasides ja ajavad usinasti salakaubaäri.Endiselt tegutseb Tallinnas aktiivselt ka GRU kindral Nikolai Dmitrievitš, kes on suutnud sokutada „oma inimesed“ nii mõnelegi kõrgele kohale Eesti politseis ja kaitseväes. Kuid ikka ja jälle jääb kindralile ette kriminaalpolitsei komissar Mändmaa, kes pole nõustunud venelaste luureorganisatsiooniga koostööd tegema.Mändmaal endal on samal ajal hoopis teised mured. Bussiga koju Piritale sõites jääb kadunuks kaheksa-aastane Maarika, kelle vanemad elavad lahus ja isa töötab Soomes. Vaid paar päeva varem on tühjaks varastatud Pirita kooli ladu ja siis leitakse ühest Lastekodu tänava korterist keskealise naise surnukeha, nuga seljas. Kas ja kuidas on need kuriteod seotud Pirita tüdruku kadumisega? Kas komissar Mändmaa suudab selle mõistatuse lahendada või saab kindral temast enne jagu?

Raamat jutustab ühe Dublini perekonna allakäiguloo kümne aasta jooksul. Sündmusi vahendab ja loo jutustab peres kasvav tüdrukunääps, kes üritab üksinda hakkama saada sellega, et tema vanemad joovad ja pidutsevad. See on lugu sassis ja vastuolulisest lapsepõlvest, mis olenemata kõigest häirivast, mida vanemad korraldavad, on täidetud armastuse ning mõnikord ka naljaga. Peatükk peatüki järel muutub lapse jutustamisstiil ja hääl täiskasvanulikumaks ning teravamaks, lugeja ees avaneb mõtlemapanev katkise perekonna portree ja pilt lapsest, kes on sinna ära kadunud.***Christine Dwyer Hickey on Iiri kirjanik, kes on sündinud Dublinis, kuid jagab oma elu Iirimaa ja Itaalia vahel. Tema sulest on seni ilmunud seitse romaani, üks novellikogumik ja üks täispikkuses näidend. Ta on õpetanud loovkirjutamist Dublini Trinity kolledžis, Listoweli kirjanike nädalal ja Iiri kirjanike keskuses. Ta on pidanud loenguid näiteks James Joyce’i mõjust oma loomingule (Dublini Abbey teatris) ning lapsepõlve mõjust kirjanike loomingule (Kate O’Brieni festivalil Limerickis). Ta esineb palju raadios ja teles. Ta on kaks korda võitnud Listoweli kirjanike nädala novellikonkursi ning saanud Observeri/Penguini novelliauhinna laureaadiks. Tema novelle on ilmunud mitmes ajakirjas ja antoloogias terves maailmas ning tema teoseid on tõlgitud mitmesse keelde.Tema romaan „Cold Eye of Heaven“ võitis 2012. aastal Iiri romaaniauhinna ja esitati 2013. aastal IMPACi auhinnale. Nüüd eesti keeles ilmuv „Nääps“ (ingl k „Tatty“, 2004) valiti 50 mõjukaima Iiri raamatu hulka tol kümnendil (Irish Books of the Decade), nomineeriti mainekale Orange Prize’ile ja jõudis Hughes & Hughes Irish Novel of the Yeari lõppvalikusse. Romaan „Last Train from Liguria“ (2009) nomineeriti Euroopa kirjandusauhinnale (Prix L’Européen de Littérature). Dublini triloogia „The Dancer“, „The Gambler“ ja „The Gatemaker“, mis ilmusid vahemikus 1995—2000, sai kriitikutelt palju kiita ning „The Dancer“ jõudis 1995. aastal ka Iiri romaaniauhinna lõppvalikusse.

„Ära võetud” on psühholoogiline thriller, milles keskendutakse peamiselt peategelase aistingutele ja tajule. Romaan võitis kirjanduskonkursil „Bestseller 2015” esikoha ilukirjanduse žanris.Angelika on noor naine, kes leiab end ühel päeval tühjast majast. Teadvusele tulles mõistab ta, et ta ei mäleta, kes ta on ja et ta ei tea, mida temaga tehtud on. Füüsiliselt nõrgana ja psüühiliselt haprana alustab ta eneseleidmise teekonda, mis on täis painajalikke flashback’e, hirmu ja ebakindlust. Naabermajas elava Oliveri abiga hakkab ta kild killu haaval avastama, mis viimase paari aasta jooksul – temalt ära võetud aastate jooksul – toimunud on.„Olen kindel, et hullumeelselt lahedal lapsepõlvel koos oma kahe venna ja sõpradega siin Kuusalu metsade ja niitude vahel on oma osa minu romaanide sünniloos. Võid vahel leida mind imelikest kohtadest katsetamas uusi teooriaid või esitamas võõrastele mõttetuna tunduvaid küsimusi. Ajal, mil ma parasjagu klaviatuuri ei togi, tegelen enamasti spordiga, loen raamatuid, laulan ja reisin. Viimased Ghana-reisid said tõukeks ka mu esimese raamatu „Jälitatav” (2015) sünnile.”„Ma usun, et Reelika Lootuse nime kuuleme kunagi ka rahvusvahelises raamatumaailmas. Ta on noor ambitsioonikas naine, kellel on olemas anne, julgus ja tahe areneda. Lisaks valdab ta suurepäraselt oskust panna oma kirjutatud ridade vahele see salapärane „miski”, mis ei lase raamatut käest panna, enne kui lugu läbi.” – Tiina Ristimets –