Книги, похожие на «Elena Ferrante, Lugu uuest perekonnanimest»

Raamatu väljaandmist toetas Kultuurkapital.Romaan võitis mais 2017 LA Timesi kirjandusauhinnaHaslett on üks Ameerika andekamaid kirjanikke. – Sam Sacks, The Wall Street Journal Kui Margareti kihlatu John 1960-ndate Londonis depressiooniga haiglasse satub, seisab naine valiku ees: kas minna edasi juba tehtud plaanidega, hoolimata sellest, mida ta nüüd mehe seisundi kohta teab, või keerata selg kannatustele, mida see naisele tulevikus tuua võib. Ta otsustab mehega abielluda. „Kui mind enam ei ole” on unustamatu lugu sellest, mis järgneb Margareti armastusest ja usaldusest välja kasvanud otsusele. Loo keskmes on paari vanim poeg Michael, geniaalne rahutu muusikafanaatik, kes mõtestab maailma paroodia kaudu ning kelle üha keerulisemaks ja ebakindlamaks muutuva eksistentsi eest tuleb hoolitseda tema emal ja nooremal õel-vennal: kohusetundlikul Celial ja ambitsioonikal, end kindlalt vaos hoidval Alecil. See valulik, südant pitsitav, ent ometi sageli nii naljakas lugu, mida jutustavad vaheldumisi viis perekonnaliiget, toob erakordse selgusega lugeja silme ette ühe ema armastuse oma laste vastu, tihti möödapääsmatu andumuse, mida tunnevad üksteise vastu õed-vennad, ning paine, mille on jätnud perekonnale ühe isa valu. Adam Haslett on oma vapustava tundetäpsuse ning elava, leidliku keelekasutusega andnud meile midagi erakordset: romaani, millel on jõud muuta seda, kuidas me näeme oma elu kõige tähtsamaid inimesi. Adam Haslett (sünd 1970) on Inglismaal kasvanud ameerika kirjanik. Seni on ta avaldanud kaks romaani ja ühe jutukogu (mis oli nii Pulitzeri kui ka National Book Awardi finalistide seas). „Kui mind enam ei ole” ilmus 2016. aastal ja kandideeris paljudele preemiatele (sh National Book Award, Pulitzer Prize, National Book Critics Circle Award ja Kirkus Prize for Fiction). „Kui mind enam ei ole” on ilukirjandus selle parimas mõttes. See on täis armastuse valgust. – Peter Carey Haslett on haruldaselt selge mõtte ja intelligentse kirjutamislaadiga autor. – Joy Williams „Kui mind enam ei ole” on imekaunis, elegantne ja liigutav lugu ühe perekonna sisemisest ebakõlalisest muusikast. – Colum McCann„Kui mind enam ei ole” on otsekui ood kunstile, keelele ja elule… Haslettil on suur anne püüda paberile oma tegelaskujude vapustavalt erinevad sisemaailmad ning anda neid edasi imekaunis proosas. – Lara Feigel, The Guardian

Tom ja Karin ootavad oma esimest last, kui Karin äkki haigestub ja haiglasse satub. Laps aidatakse keisrilõikega ilmale. Nagu painajalikus unenäos jookseb Tom haigla all kulgevate tunnelite kaudu intensiivraviosakonna ja vastsündinute osakonna vahet – elu ja surma vahet.Ta naaseb koju lapsega, aga ilma Karinita, ootamatust kaotusest vapustatuna. Mõni kuu hiljem sureb ka Tomi isa, kellega pojal on kogu elu olnud keerulised suhted.„Igal hetkel oleme veel elus” on valus ja ilus lugu armastusest ja surmast, isadusest ja hetkhaaval elatavast elust. Ka siis, kui pinev olevikulugu surmast võtab tempo maha, rändab ajas tagasi ja hakkab kokku panema mosaiikpilti Tomi ja Karini ühisest elust, säilib terav reaalajatunne. Tasapisi hakkab lugeja aru saama, kuidas Tomi ja Karini armastus välja kujunes, ja mõistab, et see lugu ei räägi ainult vapustusest ja leinast, vaid eelkõige räägib see elust.Malmquisti keel on täpne, ta hoidub ülespuhutud väljenditest. Teose muudab eriti haaravaks autori oskus kasutada kirjutades osavalt tempomuutust, tormates kord raevuka hooga ning siis peatudes ja kirjeldada mingit väikest, kuid olulist detaili. Ta teeb seda tasakaalustatult, oma isikupärases rütmis, hoides lugejat haardes, kuni viimane lehekülg on loetud, ega lase ka siis päriselt lahti. See lugu jääb väga kauaks meelde.Tom Malmquist (snd 1978) on luuletaja ja muusik. Rahvusvaheliselt menukas autobiograafiline romaan „Igal hetkel oleme veel elus” on tema esimene proosateos, mis pälvis Rootsis Dagens Nyheteri kultuuriauhinna ja Karin Boye kirjandusauhinna ning kandideeris 2016. aastal Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinnale.

Ühel suveõhtul telgivad viis lapsepõlvesõpra oma salajases supluskohas, mahajäetud kivimurrus Lõuna-Rootsi vallseljakul. Gümnaasium sai äsja läbi ja kohe algab täiskasvanuelu. Meeleolu on rõõmus, kuid ka veidi nukker, kuna sõbrad mõistavad, et käes on aeg jätta hüvasti nii noorpõlve kui üksteisega.Kui koidab hommik, lebab järvevees noormehe surnukeha. Uurimine kinnitab, et tegemist on õnnetusjuhtumiga, kuid mitte kõik ei ole selles veendunud.Kahekümne seitsmeks aastaks jääb see juhtum haavana kohalike hinge. Kui vana politseiülema asemele tuleb mõrvauurija Anna Vesper Stockholmist, hakkab miski liikuma. Varsti pole Annal muid valikuid, kui avada 1990. aastast pärit toimik. Juhtum, millest vaid üksikud soovivad rääkida, kuid mida mitte keegi ei suuda unustada.„Täiuslik kriminull.” Dagens Nyheter„Anders de la Motte käsitleb klassikalist kriminulliteemat õrna käega, ilmutab suurepärast vaistu nii looduse kui ka väikese kogukonna intriigide ja õhkkonna tajumisel.” Skånska Dagbladet

Väikeses õdusas Karlovas, kus kõik tunnevad kõiki ja naabritesilme eest ei jää miski varjule, on vanas puumajas elavad naised osanudperekonna saladusi läbi aastakümnete hoida. Teadmatusest sündinud valedotsused muudavad kinnisvaramaakleri Maaris Saugase elu üha keerulisemaks. Kuiühel talvehommikul leitakse tema endise naabri, omandireformi hammasratastevahele jäänud sundüürniku August Arksoni laip, kutsutakse Maarispolitseiuurija juurde.