Книги, похожие на «Elena Ferrante, Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb»

Haritud esteet Anthony Patch on veendunud, et ta ei abiellu iialgi. Kohtunud seltskonnakaunitari Gloriaga, on mees sunnitud tõekspidamisi muutma ning alla vanduma kõikehõlmavale kättesaamatusele ja ihalusele. Oodates kohe-kohe saabuvat pärandust, veedab pilkupüüdev noorpaar aega pidutsedes ja sõprade meelt lahutades. Ootamatu juhus toob armunute ellu aga üllatusliku pöörde …Autobiograafilise alatooniga lüüriline romaan on pilguheit 1920ndate New Yorgi ööellu ja džässipõlvkonna ellusuhtumisse nii töösse kui ka teistesse ühiskonnakihtidesse, portreteerides meisterlikult abielu, armukadedust ja kahe inimese seletamatut sõltuvust teineteisest.1922. aastal esmaavaldatud „Ilus ja neetu“ kindlustas autori kui suurepärase romaanimeistri koha Ameerika kirjandusloos. Sarnaselt teiste Fitzgeraldi teostega on sellegi romaani peategelased keerukad karakterid ning põhinevad suures osas kirjaniku isiklikel suhetel ja kirglikult vastandlikul abielul Zelda Fitzgeraldiga.

Pärast kümneaastast teenistust politseis muutis Michael Gallaher endalegi ootamatult oma elu kardinaalselt – sai endale uue elukutse, elukoha, perekonna ja lapse – ja seda kõike vaid kuu aja jooksul. Vahel juhtub niimoodi. Sümboolne autasu suure riski eest.

Vale nime all põgeneb noor Sandrine sõja süngustest päikesesse uppunud varasuvisesse Rootsi. On aasta 1945. Tema ainsaks pagasiks on laps, kellest ta kavatseb lahti saada, ja ohtlik saladus.Seitse kuud hiljem seisab ta saarestiku kõige kaugemal saarel, seljas pruudirüü. Kõrgklassi külmas Cederite perekonnas õpib Sandrine uusi saladusi hoidma, samal ajal kipub tema minevik talle järele jõudma. Kes ta on? Mis sõja ajal juhtus?Siis sünnib tütar Vera. Koos temaga hakkab tõde kildhaaval päevavalgele ilmuma.„Vera” on võimas jutustus põgenemisest ja ellujäämisest, emadest ja tütardest, põlvest põlve kanduvast süüst ja armastusest.„Ühte looduse mõistatust ei suuda keegi seletada: kuidas saab mererohi veemasside tohutu surve all nii kaalutult hõljuda? Mõnikord, kui mul und ei olnud, kerkisid mu silme ette mere põhjas otsatult pehmelt heljuvad kaalutud adruvarred. Siis mõtlesin, et pean muutuma samasuguseks. Hoolimata survest olema kaalutu. Hõljuma, ehkki see tundub võimatuna.”