Книги, похожие на «Ann O ’Loughlin, Ludlow' daamide ühing»

Autori esikromaan jutustab põneva ja dramaatilise loo ennast muust galaktikast isoleerinud Nozila nimelise planeedi naasmisest suurde maailmade föderatsiooni. Seda püüab takistada omakasupüüdlik kaubandusliit, mispeale peab föderatsiooni salaluure asuma võitlusse kaupmeeste loodud tehisinimestega. Järgnevad peadpööritama panevas tempos arenevad seiklused – põgenemised tagaajajate eest, rohke märul, ähvardab puhkeda kosmosesõda Nozila pärast. Autor kujutab sündmusi keerukate luuremaailma mängude foonil.

„Hüpnotisöör“ algab veresaunaga – Stockholmi äärelinnas leitakse jõhkralt tapetud mehe surnukeha ning seejärel ridamaja boksist ka tema naise ja pisitütre moonutatud laibad. Pere vanemast tütrest võib saada kurjategija järgmine ohver. Raskelt vigastatud poeg, veretöö ainus tunnistaja, viibib haigla intensiivravipalatis, kus teda hoitakse narkoosis. Ainsaks võimaluseks teadmata kadunud vanemat õde mõrtsuka eest kaitsta näib olevat saada vennalt toimunu kohta tunnistus, mis on aga tema vigastuste tõttu võimatu. Üksnes hüpnoosi seisundis võiks poiss kirjeldada nähtud roima, ilma et teda tabaks pöördumatu hingeline trauma. Niisiis võtab kriminaalkomissar Joona Linna ülekuulamisprotsessi kiirendamiseks ühendust raamatu peategelase, Rootsi parima ja kuulsaima hüpnotisööri Erik Maria Barkiga.Bark on psühhiaater ja terapeut, kes tegeleb raskete traumade ja ahistamisjuhtumitega. Kaua aega tagasi tegi ta teaduslikku uurimistööd hüpnoosi mõjust keerukatele patsientidele, kuid midagi läks tookord viltu, mistõttu Bark andis endale lubaduse mitte iial enam kedagi hüpnotiseerida. Loomulikult veenab uurija Joona Linna Barki vastumeelselt oma lubadust murdma, misjärel rullub lahti ettearvamatu ja kohutav sündmustik ning kogu tema elu näib vähehaaval kokku varisevat. Röövitakse tema verehaigust põdev teismeline poeg Benjamin, kelle elu on ohus, kui ta ei saa nädala jooksul oma järgmist medikamendidoosi, ning esile kerkivad minevikupildid traumapatsientidega peetud grupihüpnoosiseanssidest asetuvad sootuks uude valgusse.Sammhaaval saame aimu unenäolisest reaalsusest, milles ravimisõltuvuses ja sisemiselt lõhestunud arst Erik Maria Bark ise sumpab. Hüpnootilise lõdvestuse erinevate staadiumite kaudu satume hüpnotisööri isiklikele hingelistele madalikele, kus võib kohata ka tema endisi patsiente. Nende hulgas leidub nii kurjategijaid kui ohvreid.Kahe jalaga kindlalt maa peal seisev politseikomissar Joona Linna aga suudab seevastu kõigis olukordades rahulikuks jääda ja kainet mõistust säilitada. Tänu tema eksimatule kõhutundele sõlmitakse kokku õiged niidiotsad.

Raplas elava autori debüütromaan, mille tegevus toimub 1978. aasta sügisel Lõuna-Eestis. Erinevates liinides käsitletakse tollast elu, kus peategelasteks on uue haigla ehitamise eest vastutav mees ja kohalik günekoloog, kuid peale selle räägitakse ka nõukogudeaegsest meditsiinisüsteemist, metsavendlusest ja KGB-st ning paljudest muudest teemadest.

Viimane kord, kui sulle head ööd soovin, ei tea ma, et see on viimane kord. Kui oleksin teadnud, siis oleksin pannud hüvastijättu rohkem energiat. Aga mina ütlen, et lähen vist Ivani juurde magama. Sina ei vaidle vastu. Lased mu minema, pilk ekraanil, mina lähen, lähen, kõige viimast korda lähen sinu juurest ära. Arvan, et me näeme hommikul. Me ei näe. Me ei näe enam kunagi.Ühel hommikul leiab Carolina oma mehe voodist surnuna. Naine jääb väikese pojaga üksi ja on sunnitud alustama täiesti uut elu, vaadates samal ajal tagasi elule, mida elas seni.„Loodame parimat“ räägib ühe armastuse puhkemise, arengu ja ootamatu lõppemise loo kahe paralleelse narratiivina. Üks lugu räägib kahe noore inimese armumisest ja nende suhte arenemisest, teine – peategelase püüdest oma leinaga toime tulla. See on liigutav kokkulepe surma, kuid ka eluga: armastuse ja lapsevanemaks olekuga, moodsa suhte ja selle halastamatute ootustega. Lugeja saab jälgida Carolina elu kümne aasta jooksul, armumist ja leina, elu, mis vaatamata rangele plaanile otsustab olla hoopis midagi muud.Carolina Setterwall on sündinud 1978. aastal Rootsis Salas. Ta on õppinud meediat ja kommunikatsiooni Uppsalas, Stockholmis ja Londonis. Ta elab koos pojaga Stockholmis. „Loodame parimat“ on tema esimene romaan.

Selles ümbruskonnas varitseb oht kodu lähedal. Põnevik täis saladusi ja keerdkäike, millele ei näi tulevat lõppu – menuki „Teisel pool seina“ autorilt.Ta silmitseb naist murelikult. „Kuidas sa end tunned?“Too tahaks öelda: Olen kabuhirmul. Selle asemel lausub ta õrnalt naeratades: „Hea on olla kodus.“Karen ja Tom on õnnelikud – neil on kena kodu New Yorgi ühes põhjapoolses eeslinnas, nad on värskelt abiellunud ning neil pole lapsi, kes nende mugavat kooselu häiriksid.Ent ühel õhtul tuleb Tom koju ja leiab, et Karen on kadunud – tema autot pole ning näib, nagu oleks naine lahkunud kiirustades. Isegi rahakott ühes telefoni ja isikutunnistusega on maha jäänud.Kostab koputus uksele – lävel seisab politseinik, et viia Tom haiglasse, kuhu on toimetatud tema naine. Karen oli teinud avarii, sest kaotas kontrolli auto üle, kui kihutas läbi halvima kuulsusega linnaosa.Õnnetusest pääseb Karen ajupõrutuse ja mõne kriimuga. Kõik on enam-vähem korras, ent naine ei mäleta, mida ta tegi või kus oli, kui avarii juhtus. Võmmide arvates on tema mälukaotus väga mugav ning nad kahtlustavad, et asi pole päris puhas.Karen naaseb koos Tomiga koju, et kosuda ja eluga edasi minna. Siin tõdeb ta, et majas on asju liigutatud. Kõik pole päris nii, nagu olema peaks. Keegi on käinud majas sees. Ja politseil on lõputult küsimusi.Sest selles majas on igaüks omamoodi võõras. Igaühel on midagi varjata. Midagi, mille mahavaikimise nimel võiks koguni tappa.