Книги, похожие на «Ann O ’Loughlin, Ludlow' daamide ühing»

Kui Olivia Brookes politseisse helistab, et teatada oma abikaasaja laste kadumisest, on tal põhjust karta halvimat – see ei ole esimenetragöödia tema elus. Kaks aastat hiljem kutsutakse politseikomissar TomDouglas taas selle perekonna majja, seekord on kadunud Olivia ise. Ja siisleitakse verd. Politsei tahab avaldada tagaotsimiskuulutuse, kuid kõikperepildid on albumitest, telefonidest ja arvutitest on hoolikalt kustutatud.Kas minevik on Olivia kätte saanud? Maga hästi … kui saad. Sa ei tea, kessind jälgida võib.

Imeline rahu valitseb selles hubases ja valgusküllases korteris. Nagu te näha võite, on siin kõik eluks vajalik olemas. Peatuge pilguga kasvõi sellel väga stiilsel roostetanud tünnil, mille peal te saate istuda, juua hommikukohvi, veelgi parem, lattet, sirvida hommikusi lehti ja heita pilk läbi spetsiaalselt karestatud ja loomulikes tingimustes vanutatud sinakashallide männilaudade. Hall on selle sügise värv. Mänd on eestlase puu. Vaistlikult soovime me tema kiudude lähedalolekut. Paljudes majades, mida on kiiruga kinnisvarabuumi ajal rutakalt ehitatud, on mureks ventilatsiooniprobleemid. Majas lihtsalt ei ole õhku, kõik avad on kinni, inimestel tekivad hingamisraskused, areneb tuberkuloos, vähk. Siin aga puhub läbi laudade meeldivalt kostutav briis. Feng-shui ütleb meile, et energia ruumis peab liikuma, seepärast on selle elamu puhul kasutatud avatud ruumi põhimõtet. Ent siiski on selgelt piiritletud ruumi eri osade otstarve. Selles nurgas paikneb õdus vannituba, meistrid on vanast kastekannust teinud käsitööna dušisegisti. Ka naabritega on teil väga vedanud. Nad on vaiksed, liikumist on vähe. Ümberringi on kõrghaljastus ja palju pinke, kus istuda ja puhata jalga väsitavast tööpäevast oma hurmavas kodus, kus argimured näivad kauge minevikuna.

Kui sa surra ei taha, pead elu eest jooksma.Kümme aastat tagasi sõitis Quincy Carpenter viie sõbraga puhkusele, aga tagasi tuli üksi, õudusfilmiliku tapatalgu ainsa ellujääjana. Ta kuulub nüüd klubisse, millesse ei taha keegi kuuluda – sarnasest tragöödiast eluga pääsenute klubisse, keda ajakirjandus nimetab viimasteks tüdrukuteks. Lisa kaotas üheksa kaaslast hullumeelse noarünnakus; Sam astus Nightlight Inni motellis vastu Kotimehele; ja Quincy jooksis verisena läbi metsa, et pääseda Männimajakesest ja mehest, keda ta nimetab Temaks. Kolm tüdrukut püüavad unustada läbi elatud õudusi – ja üksteist. Meedia pingutustest hoolimata ei kohtu nad omavahel kunagi.Nüüd läheb Quincyl jälle hästi. Tal on hooliv elukaaslane Jeff, populaarne küpsetusblogi, imeilus korter ja Coop, politseinik, kes tema elu päästis ja on talle omamoodi terapeudi eest. Quincy ei mäleta tolle öö veriseid sündmusi ja hea ongi, sest minevik jäägu minevikku.Kuni Lisa sooritab väidetavalt enesetapu ning Sam ootamatult Quincy ukse taha ilmub. Tormina tema ellu saabunud Sami sooviks oleks nagu sundida Quincyt minevikku uuesti läbi elama – ja järjest koledamate tagajärgedega. See tekitab Quincys küsimuse, miks Sam ikkagi otsustas ta üles otsida. Kui päevalgele tulevad uued asitõendid Lisa surma kohta, saab Quincy elust võidujooks ajaga. Ta peab suutma Sami valedest tõe välja sõeluda, vältima politseid ja näljaseid reportereid ning, mis kõige olulisem, püüdma meenutada seda, mis tegelikult Männimajakeses juhtus, enne kui salakaval tapja kümme aastat tagasi alustatu lõpule viib.Teate seda jäist õudu, mis head trillerit vaadates kontidesse poeb? Täpselt sama tunne tekib seda verist müsteeriumit lugedes. – Entertainment Weekly Nutikate pööretega oskuslikult kirjutatud psühholoogiline põnevik. – Fresh Fiction„Viimased tüdrukud” on keerdkäikudest kubisev põnevik, mis hoiab hirmust väriseval lugejal hinge kinni kuni viimase leheküljeni. – BustleÜks aasta parimaid põnevikke on kohal. – Stephen KingSager hoiab lugejat teadmatuses kuni viimse ootamatu pöördeni. Ta on kui värske puhang psühholoogiliste põnevike maailmas. – Kirkus ReviewsSageri psühholoogilist pinevust täis põnevik on nagu hea õudusromaan. Autor varub aega, et süveneda peategelase mõttemaailma, ning jutustab emotsionaalselt laetud loo, mida lugeja niipea ei unusta. – BookPageErakordse lõpplahenduseni viiv romaan. See suurepärane psühholoogiline põnevik, mis on ühtlasi ka õuduslugu, kaob riiulitelt nagu soe sai. – Library Journal„Viimased tüdrukud” on pooleldi põnevik, pooleldi õuduslugu, mis on nagu kummardus kultusõudukatele „Noor vallaline daam” ja „Reede 13”, kuid jääb samas täiesti iseseisvaks saavutuseks… Pinevat ja verist põnevikku kohe peab võrdlema Gillian Flynni teostega. Arvatavasti peaks seda lugedes ööseks tule põlema jätma. – ShelfAwareness„Viimased tüdrukud” on romaan, mida ei saa käest panna, tegelastega, keda ei saa usaldada, kuid kes on sellest hoolimata lugejale sümpaatsed. Just siis, kui sa arvad, et oled müsteeriumi lahti harutanud, võtab lugu hooga täiesti uue ehmatava suuna… Pinev ja originaalne põnevik, mis hoiab lugejat hiliste öötundideni üleval, jõuab viimaks jahmatava lahenduseni. – Carla Norton, menukite „The Edge of Normal” ja „What Doesn’t Kill Her” autor„Viimastes tüdrukutes”, mis on pooleldi psühholoogiline põnevik, pooleldi kummardus veristele õudukatele ja film noir’ile, on natuke kõike: kahtlane surm, ebatäiuslik kangelanna, soovimatu külaline, kes elab saladustest, ning mitte ühtegi tegelast, keda saaks usaldada. Kuhjaga põnevat lugemist! – Hester Young, „The Gates of Evangeline” autorOn mõned harvad raamatud ja filmid, mis tungivad meie turvatsooni, mis panevad meid unustama, et tegemist on väljamõeldud looga. Keegi ei tea täpselt, kuidas seda saavutatakse, aga kui see õnnestub, tunneme selle ära. „Viimased tüdrukud” on täpselt selline romaan. Kui raamatutegelane noahaava saab, sunnib see lugejat omaenda kätt uurima; kui tegelane kuuleb kedagi tulemas, peab ka lugeja pilgu tõstma ja ringi vaatama; ning see kõik tekitab lõpuks küsimuse, kas sinul oleks piisavat südikust, et olla viimane tüdruk. – Josh Malreman, romaani „Bird Box” autorNutikas ja provokatiivne „Viimased tüdrukud” on täis pöördeid ja käänakuid, mis sunnivad lugejat hingetuna raamatu ehmatava lõpu poole kihutama. – Sophie Littlefield, auhindu võitnud romaanide „The Guilty One” ja „The Missing Place” autorIntrigeeriv ja originaalne lugu. Me kõik oleme veriste lugude peale õlgu võdistanud, aga kas oleme kunagi päriselt mõelnud, mida ellujääja tegelikult tunneb? Uus värske hääl, suurepäraselt kirjutatud tegelased ja ootamatud pöörded. See raamat jäi mulle meelde, sest erineb teistest. – Jane Corry, Sunday Times’i menuki „My Husband’s Wife” autorSee on 2017. aasta parim raamat. – Lisa GardnerSuurepärane! – Karin Slaughter

Käesoleva romaaniga lõpetab autor autobiograafilisel materjalil põhineva romaanide seeria, mis koosneb kokku seitsmest raamatust. Need on «Äravalitu» 1. ja 2. raamat, mis moodustavad telije, millega suuremal või vähemal määral põimuvad «Kaksikelu» ja «Lummetallatud rada». Romaanid «Majad jõe ääres» ja «Elutöö» jutustavad vagurast ja hellikust poisijõnglasest, tema kujunemisest ebakindlaks ja tuge otsivaks nooreks meheks ning lapslike illusioonide purunemisest. «Kaldaliiva» jätkab seda teemat juba kogenud mehe silmade läbi, kes lõpuks jõuab äratundmisele, et igal inimesel on õigus valida oma tee ja et saatus aitab ainult julgeid. Kokkuvõttes moodustab nendest raamatutest ülevaade ühe eestimaise suguvõsa käekäigust 20. sajandil. Aga kõigepealt räägib see tõepõhine raamat Saatusest, tema kummalistest keerdkäikudest. Uskugem Saatust, aga ärgem jätkem kõike tema hooleks!