Книги, похожие на «Heli Künnapas, Lõpupidu»

VAATA SEDA POISSI TROONIL.Ta mängib oma osa hästi. Kulm kortsus, sõrmed paigal, selg sirge. Aga ta pilk ebaleb. Miski ta silmis on rännanud kaugele eemale.TAL ON SURMAHIRM.Hetkeks teeb see mulle rõõmu. Siis mulle meenub –KOLETISED ON KÕIGE OHTLIKUMAD, KUI NAD KARDAVAD.–Mare Barrow on vangis, ilma välguta võimetu ja piinleb oma surmatoonud vigade küüsis. Ta elab poisi armust, keda kunagi armastas ja kes pole täis muud kui valesid ja reeturlikkust. Nüüdseks kuningaks saanud Maven Calore jätkab oma surnud ema sepistatud püüniste punumist, et säilitada kontroll riigi ja oma vangi üle. Sel ajal, kui Mare palees kidakivi koorma all vaevleb, jätkab ta kunagi räbalais uusvereliste ja Punaste punt koondumist, treenimist ja laienemist. Nad valmistuvad sõjaks, suutmata enam kauem saladuskatte all tegutseda. Ja pagendatud prints Cal, kel Mare südamega omad plaanid, ei peatu millegi ees, et tüdrukut tagasi tuua.

Kui inimesed mitte ei sünniks, vaid neid aretataks inkubaatorites, oleksid ehk nad kõik normidele vastavad. Ometi on võimalik, et isegi siis oleksid mõned katseklaasibeebid teistmoodi. Alati leidub mõni valge vares. Ja valged varesed torkavad silma. Valgel inimvaresel on kaks võimalust: kas kanda oma valget sulestikku kõigest hoolimata või võõbata see mustaks. Paraku ei mõju kunstlikud suled kuigi usutavalt. Ja oma sisemist olemust, seda ei saa kuidagi mustaks võõbata. “Enesetapjad” on Birk Rohelennu teine noorsooromaan, mis saavutas Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2008. aasta noorsooromaanivõistlusel I–II koha.

Hambaid risti surudes pigistas Kaaren välja kolmanda verepiisa. Võlukepid vihisesid üha kiiremini ja Hõbe lähenes lugemisega lehekülje lõpule: „ … saveat delo as sek asi eiem.”Kaaren sirutas jalad tiigipõhja poole, pani silmad kinni ja pomises: „Kitsevägi, kitsevägi, kitsevägi…”Järsku puudutasid ta jalad midagi siledat, kõva ja külma. Ta avas silmad ja seal see oligi – kuldne ring, mida läbis rist. Nad olid värava jälle üles leidnud!…Fantaasiaraamatus „Allikahaldjas” viib teaduse populariseerijana tuntud Tuul Sepp lugeja seiklema eesti mütoloogiailma. Kinnise loomuga 12-aastane Hõbe ja tema ülimalt innukas ajaloohuviline väikevend Kaaren veedavad suve maal rangevõitu vanaema ja leebe vanaisa seltsis. Tiigi põhjast avastatud värava kaudu sattuvad nad Unustusemaailma, kus tegutsevad meie esivanemate elu vürtsitanud, kuid tänaseks unustusehõlma vajunud värvikad kangelased ja nõiduslikud olendid. Mis aga juhtub, kui piirid Unustusemaailma ja pärismaailma vahel enam ei pea?

Seebühli lastelaagris kohtuvad kaks tüdrukut – Lotte ja Luise– kes on nii enda kui laagrikaaslaste suureks ehmatuseks täpipealt ühtenägu nagu kaks tilka vett. Alguses ajab see tüdrukud marru, siis aga hakkabasi neid huvitama. Selgub, et nad on kaksikud, kelle ema-isa on lahku läinudjuba siis kui tüdrukukesed alles mähkmetes siputasid – emale jäi üksbeebi, isa võttis kaasa teise. Nüüd on Luise ja Lotte kord vanematele üksvingerpuss maha mängida, et ka neil ehmatusest suu lahti jääks. Ja mine teavõib-olla õnnestub nutikatel tüdrukutel isegi vanemaid oma aastatetagust tegukahetsema panna.