Книги, похожие на «Heli Künnapas, Lõpupidu»

VALGUSE KÄES HÄBI SUREBHimlabackenil kaob ootamatult väike laps, justkui oleks maa ta neelanud.Samal ajal on ka Iris jäljetult kadunud. Kas need kaks sündmust võivad omavahel kuidagi seotud olla? Abi saabub Alrikule ja Viggole ootamatust kandist, aga kuidas suudavad nad päästa kedagi, kes on musta nõia küüsi langenud? Mariefredi all sügaval maapõues ärkab aegamisi ellu iidne uinunud koletis.„Hõbemadu” on PAX-i sarja 8. raamat.Minu jaoks tähendab PAX raamatu­õnne!– Agnes (15), raamatublogija

15-aastane linnatüdruk Silli tahaks meeleldi minna suvel randa tööle, ema saadab ta aga endistviisi suvitama vanaema juurde alevisse. Jõuka onu peres saab temast ootamatult mitte lihtsalt suvitaja vaid noor triatleet, kes peab osalema rahvusvahelisel võistlusel Austrias. Algab pöörane võistlusteks ettevalmistumine, mis lõpeb veel pöörasemate võistlusega. See algab üllatavalt hästi, lõpeb aga…Silli saab tuttavaks Austria triatleet Ernstiga, kes lisab sekeldamistesse omakorda veelgi segadust.

„Ma olen siin, härrad.“ Nende sõnadega rebib Phileas Fogg ühe päeva aja hammaste vahelt, et rajada endale teed maailma seikluskirjanduse ajalukku.Phileas Fogg, üks Londoni Reformi klubi iseäralikumaid ja tähelepanuväärsemaid liikmeid, veab 20 000 naelsterlingi peale kihla, et reisib ümber maailma vaid kaheksakümne päevaga. Koos prantslasest teenri Passepartout’, agent Fixi ja nendega teel ühinenud kauni indialanna Audaga seilab ta tormisel merel, murrab läbi džunglite ja üle lumiste mäekurude, kasutades kõikvõimalikke sõiduvahendeid – postilaevu, ronge, vankreid, jahte, kaubalaevu, purjekelku ja elevanti.Jules Verne’i (1828–1905) üks kuulsamaid ja originaalsemaid teoseid on seiklusrikas ja lõbus lugu täis arvukaid ohte ja uskumatuid juhtumisi. On teada, et autor ei saanud ise kunagi Prantsusmaalt ja selle rannikumerest kaugemale, küll aga reisis Aasias ja Vaikse ookeani saartel üks ta sõpru kunstnik Léon Benett, kelle eksootilisi gravüüre kohtame selleski raamatus.

Autori matkamälestused Virumaale 1935 aastast.[…]„Olen ikka asja peal väljas ja sõidan ka huvi pärast. Tahan tundma õppida, kuidas elatakse mitmes paigas meie kodumaal, ja sellest pärast noortele, kes alles vähe käinud ja näinud, jutustada.”Vanamees ei vasta alul midagi, kobab mööda taskuid, väänab tugeva plotski, siis ütleb juba palju sõbralikumalt:„Ah selle peal siis oled väljas. Aga kevadel käisid siin laiade pükstega noormehed, ütlesid ajalehe juurest olevat, klõpsutasid ülesvõtteid teha ja küsisid veidraid küsimusi. Et laulaksime neile ette mõne parvemeeste laulu. Kas laule maailmas vähe – otsigu raamatuist või laulikuist. Parvetamistöö ei ole laulupidu ega pulmapäev, et siin eri laulud peavad olema. Leivateenistus nagu iga teine töö. Seda tehakse leiva pärast, mitte lõbu pärast. Külatüdrukud kõõritavad heinamaal loogu võttes ka laulu, noor inimene laulab igal pool, ega ta siis tööd laulu pärast tee. Elu nõuab, kõht nõuab, riiet tahad saada, peavari olgu sul pea kohal. Peab vist julge ja osav olema, küsiti. Muidugi pead tundma oma tööd, mõistmata ei saa midagi teha ei parvetamisel ega mujal. Kas mõnikord ka vette kukutakse? Lapsed on need linnainimesed ja ajalehemehed. Muidugi tuleb ka seda ette. Teedki käies kukub inimene, miks siis mitte parvel. Ime, et ta veel seda ei küsinud, kas parvemehed vette kukkudes ka märjaks saavad. He-he…”[…]